Kaks aastat, kolm kuud ja natuke päevi peale

Umbes-täpselt nii palju aega ei ole ma siia kriipsugi kirjutanud.

Ma ei ole vahepeal surnud ega maha maetud. Vahepeal ma lihtsalt olin. Eksisteerisin. Vähemalt esimesed paar kuud alates oktoobrist 2012. Ja edasi. Ma kogesin, et inimesed ei ole ilusad ega head. Vähemalt mitte kõik. Ja ma veendusin samas, et mul on tõelisi sõpru, kellele ma võin hädas loota.

Mul on tulnud tegeleda avalduse esitamisega politseile. Mul on tulnud käia EMO-s, et fikseerida kehavigastused. Ok, sinikad, mis tulenesid muljumisest, mille tekitasid ühe noore vihase mehe käed.

Ma olen vanem ja (loodetavasti) targem. Ma olen tugevam. Kahjuks või õnneks ei ole ma enam nii sinisilmne. Ja usaldav.

Aga ma olen ka õnnelikum.

Öeldakse, et iga asi on millegi jaoks hea. Ilmselt, kui seda kõike poleks juhtunud, ei oleks ma iialgi kohtunud oma Elukaga (ehkki see nimetus võib kõlada koledalt, nimetan ma teda siin sedasi ja mõtlen seda kõike kõige paremas võtmes). Tema päästis mu enesehävituslikust suhtest, (sest parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Mulle piisas ühest ainsast korrast.) Ja taastas pikapeale mu usu inimestesse, eriti meessoosse. Ma ei maalinud endale enam suuri ja romantilisi ootusi. Sest ma olin ennast kaotanud. Ja temal jätkus kannatlikkust ning sihikindlust. Ma olen talle selle eest tänulik. Ma rahunesin maha, kui ma nägin, et oma sõnniliku kanguse ja järjekindlusega ei kao ta mu kõrvalt, isegi kui on näinud minu koledamaid pooli.

Sellest peale on elu läinud aina ilusamaks. Liialdamata.

Ma sain aru, et pikamaasuhe võib töötada, kui mõlemad seda väga tahavad. Elukas pidi ikka väga tahtma, sest tema oli see, kes sai palju sõita. Selle aja jooksul üle 10 000 kilomeetri kindlasti. Mina sõitsin murdosa sellest, loetud korrad vaid. Aalati ei olnud võimalik, isegi kui tahe olemas oli.

Lõpuks sain aru, et ma olen valmis jätma kõik seni kindla ja tuttava, et alustada teises Eesti otsas sootuks teistsugust elu. Huvitavamat, paremat, õnnelikumat kindlasti. Siiamaani ei ole ma pidanud seda sammu kahetsema. Pooleteise kuu pärast oleme mina ja PreiliJ juba tervelt aasta aega Tartu linna elanikud olnud. Tartu on mõnus koht elamiseks, ma pean ütlema. Mis sest, et suvel on siin väga palav ja talvel väga külm. Annab tunda, et sisemaa :D  Minul on muidugi enamus ajast külm. Kui just ei ole palav. Aga vahel harva juhtub, et on paras. Inimene ei ole ju kunagi rahul ja see on edasiviiv jõud :P

Meie uus kodu on pilvedele lähemal ja nüüd on meil ka rõdu! Seda olin ma Pärnus elades ikka igatsenud. Kass on samuti rõdu ja värske õhu võlud avastanud. Tegelikult on tal aegajalt lausa karjuv vajadus sinna pääseda. Ja noh, siis ta karjubki kõvasti, kuni lastakse.

Uue elukohaga seoses on mul ka uus töökoht, sisuliselt vana, aga vormilt uues kuues. Aegajalt põen, et tänu töö iseloomule ja pikkadele päevadele ei näe ma Elukat ja PreiliJ-i nii palju, kui tahaks, aga seda korvab natuke tööl valitsev sõbralik ja toetav õhkkond. Kui tööl oleks kõik läbinisti kole ja paha, siis ilmselt oleks juba ammu uue otsinud.

PreiliJ käib viimast aastat lasteaias ja tundub samuti oma eluga rahul olevat. Igatahes lasteaeda ta kipub vabatahtlikult. Vähemalt selles osas ei ole me temaga absoluutselt sarnased. Mina vihkasin lasteaeda. Nutsin juba eelmisel õhtul enne magama minekut, et mina ei taha minna ja kõik. Nüüd, kui ma aegajalt, ise töölt vaba olles, olen hommikul suure vaevaga ennast voodist välja vedanud ja lapse tuppa voodile istunud, endal veel üks silm kinni, ja küsinud, et kas lähme lasteaeda või tahad edasi magada, saan alati vastuseks "Ikka lasteaeda!". Mina hea meelega keeraks ennast kerra ja tõmbaks teki üle pea, aga tegelikult on mu süda seda kuuldes rahul. Tähendab, talle meeldib aias ja tal on selle paari kuuga juba sõbrad tekkinud, temaga tegeletakse seal. Olgem ausad, ma ei suudaks eales lapsele kodus sellist arendavat programmi pakkuda, nagu seal saab. Õhtuti talle järgi minnes on nii armas vaadata, kui sõbrad tulevad ja teda hüvastijätuks kallistavad.

Lühidalt siis meie elumuudatustest.
Pikk jutt, s*tt jutt, järgmisel korral uued jutud.

Järgmises postituses mõtlesin kirjutada natuke raamatutest. Panen endale igaks juhuks siia kirja, sest muidu äkki läheb meelest ära. Enamasti läheb, kui üles ei kirjuta.

Kribamiseni!

PS Siin on lugu, mille järgi mina ja PreiliJ köögis süüa tehes puusa nõksutame.

Geronimo

Sügis.. juba langevad lehed

Algaski see trööstitu aastaaeg. Hommikul kodunt minnes pime, õhtul töölt tulles pime. Paha ja nõme ja märg. Nohud, köhad, palavikud, kanged kondid- valusad sooned. Jonnid, tusatujud...

Aga kodus on soe ja mõnus. Ja täna piilus päike pilve tagant, minul mängis kõrvas aastatetagune hitt "Colours of the world" ja tõesti, märkasin, et kõik mu ümber oli kaunites värvides. Tundsin kontides, et täna tuleb hea päev.

Mõned asjad minu to do nimekirja:

1. Preili J-le sallkrae lõpuni kududa (praegu on valmis vaid kaela ümber käiv soonikuosa).
2. Lasteaiasõprade jaoks PreiliJ sünnipäevakutsed valmis kirjutada ja hiljemalt neljapäevaks neile kappidesse toimetada.
3. Minna normaalsesse poodi, kus müüdaks normaalset suuvett ja normaalset hambapastat ning mitte ilma nendeta enam koju tulla. (Hullumeelne, kuidas inimene võib asju unustada.. )
4. Neljapäeval preili J-ga koos midagi vahvat ette võtta, lasteaiast tuleb puhas popipäev, pealegi on ta natuke nohune, niiet igasugune poputamine-ninnunännutamine ja kodus olemine kulub praegu ära. Lapse lasteaiapäevad on ju sama väsitavad kui emme tööpäevad.

Vahepealsest ajast peaks ka midagi kirjutama, sest on ju, mida meenutada suvest, mis kuidagi märkamatult mööda libises.. Aga teinekord!

Armastusega,
Tinnu

Südameasjad

Kuidas on võimalik ennast südasuvel (noh, mis see juunikuu ikka muud ole juba?) nii totaalselt ära külmetada, et ei saa muud teha, kui terve päeva magada ja endale lamatisi tekitada? Sest pea kumiseb, kael on kange, silmad ei kannata valgust.. Ja mingi imelik pisike palavik. Olete tähele pannud, et enamasti selle 37.4 kraadiga on tunne, nagu hakkaksid kohe-kohe surema? Selline tunne mul täpselt oligi. Ma siin nüüd mõtlen, mis karmavõla ma sellega tasutud sain. Nii puhtsportlikust huvist astusin kaalu peale ka, kaks päeva haigust ja tulemuseks miinus 2 kilo. Ehkki ma tõesti ei soovita sellist kaalulangetuse meetodit kellelegi.

Neljapäeva hommikul alustasime sõitu Tartusse. PreiliJ-l oli nimelt korraline kontroll lastekardioloogi juures. Kuna vastuvõtuaeg oli alles kell 13, otsustasime minna kuskile keha kinnitama, kuna hommikul peale 9 kodunt lahkudes ei olnud kellelgi veel söögiisu. Läksime siis otseteed Lõunakeskusesse ja seal mingi Oriental Kitchen, eksole. Tundus ahvatlev, sest mina isiklikult olen suur idamaise köögi austaja. Noh, menüüs me kahjuks midagi idamaist küll ei kohanud. Olid hoopis pitsad ja pastad ja pannkoogid erinevates versioonides. Koorene kanapasta brokkoliga tundus siiski piisavalt ahvatlev. Maitse oli hea, ehkki lapsel oleks mugavam olnud süüa pennet või fusilli't, mitte aga tagliatellet, mis keeruline kahvli otsa püüda, aga mis teha, kui ei taipa enne küsida. Tema otsustas, et tal ei olegi kõht tühi, aga emme abiga siiski sõi enamuse kanalihast ja kurgist-tomatist ära. Ja natuke ka neid lintmakarone. Sest tema ütles juba wc-s, et ta pastat küll ei taha, vaid hoopis makarone.

Arsti juures oli ta tubli nagu ikka, lasi end kuulata ja kardiogrammi teha. Ultraheli ajal oli küll vahepeal selline natuke hädas nägu peas, aga emme paid ja julgustavad sõnad peletasid kõik paha. Kokku veetsime Lastekliinikus pool tundi ning saime korralduse aasta pärast tagasi olla, et veenduda, ega pole midagi hullemaks läinud. Aga meie oleme positiivsed ja arvame, et kõik saab ainult paremaks minna.

Tagasitee magas preiliJ maha, pea emme õlale nõjatunult. Viljandis tegi korraks silmad lahti ja vaatas ringi. Küsimuse peale, kas ta tahaks veel natuke magada, raputas ta pead ning mõne hetke pärast magas edasi.

Ja peale seda pingelangust tekkiski mul see palavik, mis loodetavasti tänasega on nüüd möödas.

Lastekaitsepäev niisiis möödus pooleldi magades. Pean oma last kiitma, sest ta sai omadega üsna hästi hakkama emme unede vahepeal. Käis mulle musi ja kalli tegemas ja kraadiklaasi toomas. Ülejäänud aja tegime voodi veerel tähti ja vaatasime multikaid.

Praegu on öö, ja ma kuulen, et elutoas miski piuksub valjusti. Pidasin aru, kas see võib olla äkki suitsuanduri patarei...? Sest kass ju ometi sellist heli kuuldavale ei too. Ei tahaks küll sinna lae alla ronida, aga kahtlustan, et see piuks! kogu öö kuulda on märksa häirivam.

See suur et..
Kell on nüüd neli hommikul. Suitsuandur laest maha võetud, patarei välja kistud. Ja oh üllatust, piuksus siis ka veel edasi, kui oli juba tükk aega ilma patareita olnud. Viisin lõpuks lapse tuppa padja alla peitu (ei, ma ei piina seeläbi last - tema tuli täna korteri teise otsa emme kaissu magama)  - no kaua võib?
Ja kuna uni on läinud, siis korjasin pesud kokku ja panin kappi ära, pesin nõud ja tegin elutoa mänguasjadest lagedaks taas. Mõnus on sedasi öösel toimetada, oleks hea meelega tolmuimejagi välja võtnud, aga ei tahtnud naabrite und segada.


Järgmise korrani!

Armastusega,
Tinnu

PS Postitust jääb lõpetama Nossa-laul. Ma usun, et te kõik teate seda kindlasti

Muna ja kana

Paar päeva tagasi mänguväljakul aega veetes juhtusin pealt kuulma vanaisa ja lapselapse vahelist vestlust, lapselaps kiikus kiigel:

"Vanaisa, tahad, ma hüppan nii kaugele, et ma hüppan peaaegu sulle sülle?"
"Vanaisa, küll sa näed, ma teen sulle tšiki-briki!"
Vanaisa küsib vastu: "Misasi see sikibriki on?"
Lapselaps: "Noh, see on selline asi, et ma teen sulle uut ja vana."
Natukese aja pärast jätkab: "Vanaisa, kas sina tead, mis koht on see, kuhu päike ei paista?"
Vanaisa muheleb ega vasta midagi.
Lapselaps seletab siis: "Noh, mina tean, see on ju pepu."

Tervitustega suvisest Pärnust,

Teie Tinnu

30. aprill

Täna oli esimene tööpäev üle kahe nädala (tirts põdes mingit imelikku külmetust). Vahepeal on meie kontor üle risttee ja maa peale tagasi kolinud. Ilus, avar, palju õhku.. Kliendid rahul, meie ise ka.

Ja täna on volber, mida me ei tähista.

Lasteaias oli seina peal, et emadepäeva kontsert toimub 11. mail. Samal päeval plaanib kallis Väike Õde oma vananemist tähistada Tallinnas. Ja meie plaanisime olla juba alates 7. maist Saaremaal puhkamas. Nojah, Jumal naerab, kui inimene plaane teeb. Nuta või naera. Ma ei saa ju oma pisitüdrukule emadepäeva pidu keelata, eks? Kuigi ise tahaksin ka suurte tüdrukutega pidu... Logistics is a biaatch.

Läheme õue jalutama, mis sest, et kell on 21 läbi. Aga õues on 17 kraadi sooja, imagine that!

Emaks

Ema...

Armastus. mõistmine, soojus.

Teekond läbi elu. 

Mäletasin, et Leelo Tungal on kunagi kirjutanud midagi, mis võtab paljude kaunite sõnadega kokku emaks olemise. Ja leidsingi

 Enne kui sain emaks (L.Tungal)

Enne, kui sain emaks, tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.

Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.

Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.

Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.

Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine- mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.
Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.

Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.

Enne, kui sain emaks, ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundnud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.

Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.

Enne, kui sain emaks,
ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.

Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.

Ei olnud kunagi tundnud seda soojust, rõõmu, armastust, südamevalu, imetlust.

(l.Tungal)

Elementaarne...

Täna adusin jälle, et inimesed on ikka nii erinevad.

Kui me oleme kokku leppinud, et Sa tuled mulle täna külla sel ja sel kellaajal, siis nii ongi, et ma ootan Sind selleks ajaks pasta ja salatiga. Ja kui Sa tund aega hiljem helistad, et Sa ei tule, siis olen ma ikka NATUKE pahane küll. Pettunud ka. Aga vähemalt on pasta hea. Bolognese kastme ja sinihallitusjuustuga. Ja hiinakapsa-paprika-tomati-maisi salatiga.

Head isu mulle! :)

Tänane muusikavidju on hea sõber Riho soovitatud. Olen seda nüüd nädalajagu fännanud usinasti, jagan teiega ka!