Umbes-täpselt nii palju aega ei ole ma siia kriipsugi kirjutanud.
Ma ei ole vahepeal surnud ega maha maetud. Vahepeal ma lihtsalt olin. Eksisteerisin. Vähemalt esimesed paar kuud alates oktoobrist 2012. Ja edasi. Ma kogesin, et inimesed ei ole ilusad ega head. Vähemalt mitte kõik. Ja ma veendusin samas, et mul on tõelisi sõpru, kellele ma võin hädas loota.
Mul on tulnud tegeleda avalduse esitamisega politseile. Mul on tulnud käia EMO-s, et fikseerida kehavigastused. Ok, sinikad, mis tulenesid muljumisest, mille tekitasid ühe noore vihase mehe käed.
Ma olen vanem ja (loodetavasti) targem. Ma olen tugevam. Kahjuks või õnneks ei ole ma enam nii sinisilmne. Ja usaldav.
Aga ma olen ka õnnelikum.
Öeldakse, et iga asi on millegi jaoks hea. Ilmselt, kui seda kõike poleks juhtunud, ei oleks ma iialgi kohtunud oma Elukaga (ehkki see nimetus võib kõlada koledalt, nimetan ma teda siin sedasi ja mõtlen seda kõike kõige paremas võtmes). Tema päästis mu enesehävituslikust suhtest, (sest parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Mulle piisas ühest ainsast korrast.) Ja taastas pikapeale mu usu inimestesse, eriti meessoosse. Ma ei maalinud endale enam suuri ja romantilisi ootusi. Sest ma olin ennast kaotanud. Ja temal jätkus kannatlikkust ning sihikindlust. Ma olen talle selle eest tänulik. Ma rahunesin maha, kui ma nägin, et oma sõnniliku kanguse ja järjekindlusega ei kao ta mu kõrvalt, isegi kui on näinud minu koledamaid pooli.
Sellest peale on elu läinud aina ilusamaks. Liialdamata.
Ma sain aru, et pikamaasuhe võib töötada, kui mõlemad seda väga tahavad. Elukas pidi ikka väga tahtma, sest tema oli see, kes sai palju sõita. Selle aja jooksul üle 10 000 kilomeetri kindlasti. Mina sõitsin murdosa sellest, loetud korrad vaid. Aalati ei olnud võimalik, isegi kui tahe olemas oli.
Lõpuks sain aru, et ma olen valmis jätma kõik seni kindla ja tuttava, et alustada teises Eesti otsas sootuks teistsugust elu. Huvitavamat, paremat, õnnelikumat kindlasti. Siiamaani ei ole ma pidanud seda sammu kahetsema. Pooleteise kuu pärast oleme mina ja PreiliJ juba tervelt aasta aega Tartu linna elanikud olnud. Tartu on mõnus koht elamiseks, ma pean ütlema. Mis sest, et suvel on siin väga palav ja talvel väga külm. Annab tunda, et sisemaa :D Minul on muidugi enamus ajast külm. Kui just ei ole palav. Aga vahel harva juhtub, et on paras. Inimene ei ole ju kunagi rahul ja see on edasiviiv jõud :P
Meie uus kodu on pilvedele lähemal ja nüüd on meil ka rõdu! Seda olin ma Pärnus elades ikka igatsenud. Kass on samuti rõdu ja värske õhu võlud avastanud. Tegelikult on tal aegajalt lausa karjuv vajadus sinna pääseda. Ja noh, siis ta karjubki kõvasti, kuni lastakse.
Uue elukohaga seoses on mul ka uus töökoht, sisuliselt vana, aga vormilt uues kuues. Aegajalt põen, et tänu töö iseloomule ja pikkadele päevadele ei näe ma Elukat ja PreiliJ-i nii palju, kui tahaks, aga seda korvab natuke tööl valitsev sõbralik ja toetav õhkkond. Kui tööl oleks kõik läbinisti kole ja paha, siis ilmselt oleks juba ammu uue otsinud.
PreiliJ käib viimast aastat lasteaias ja tundub samuti oma eluga rahul olevat. Igatahes lasteaeda ta kipub vabatahtlikult. Vähemalt selles osas ei ole me temaga absoluutselt sarnased. Mina vihkasin lasteaeda. Nutsin juba eelmisel õhtul enne magama minekut, et mina ei taha minna ja kõik. Nüüd, kui ma aegajalt, ise töölt vaba olles, olen hommikul suure vaevaga ennast voodist välja vedanud ja lapse tuppa voodile istunud, endal veel üks silm kinni, ja küsinud, et kas lähme lasteaeda või tahad edasi magada, saan alati vastuseks "Ikka lasteaeda!". Mina hea meelega keeraks ennast kerra ja tõmbaks teki üle pea, aga tegelikult on mu süda seda kuuldes rahul. Tähendab, talle meeldib aias ja tal on selle paari kuuga juba sõbrad tekkinud, temaga tegeletakse seal. Olgem ausad, ma ei suudaks eales lapsele kodus sellist arendavat programmi pakkuda, nagu seal saab. Õhtuti talle järgi minnes on nii armas vaadata, kui sõbrad tulevad ja teda hüvastijätuks kallistavad.
Lühidalt siis meie elumuudatustest.
Pikk jutt, s*tt jutt, järgmisel korral uued jutud.
Järgmises postituses mõtlesin kirjutada natuke raamatutest. Panen endale igaks juhuks siia kirja, sest muidu äkki läheb meelest ära. Enamasti läheb, kui üles ei kirjuta.
Kribamiseni!
PS Siin on lugu, mille järgi mina ja PreiliJ köögis süüa tehes puusa nõksutame.
Geronimo
