Untsuläinud vastlapäevast, näpuotsaga näputööst ja prillidest

Pühapäeval, kui sünnipäevalt laekusime, leidsin LõustaRaamatust onutütre ettepaneku heegeldada nende pulmadeks üks pisike asjake. Tundsin ennast kohe väga tähtsana ja hakkasin mustreid guugeldama. Talletasin mõned tuleviku tarbeks ning jõudsin omadega nii mõnegi käsitööblogija peale. Eriliselt olgu ära mainitud Hõbevalge blogi. Lihtsalt keeletuks tegevalt võrratu. Lihtsalt neelasin neid pilte ja mõnusaid jutukesi sinna juurde. Veel ja veel! Fotod äärmise maitsekuse ja ilumeelega säätud, esemed ise pisikeste detailideni viimistletud. Perfektne ja kaunis! Ja väga naiselik.

Esmaspäeval oli tööpäev, mis läks lausa lennates. Sain natuke preemiat eelmise aasta heade majandustulemuste tõttu :)  Teisipäeva hommikul läksime samuti kumbki oma tööle, preiliJ lasteaeda ja mina oma ametiposti otsa, ja siis see juhtuski. Kell 12 päeval helistati lasteaiast, preiliJotil kõrge palavik, lausa 39! :O
Härra Issi sõidutas meid kohe arstile ja vereproovile. Ja siis koju teki alla ja tuttu, külm geelikott pea peal. Vaene pisike, mul oli temast nii kahju... Kurtis muudkui, et pea valutab ja nii paha on olla. Vastlaliud jäid tegemata ja kukkelgi kadus issi kõhtu.

Kolmapäevalgi jätkus seesama kõrge palavik ja öise suure higistamise tõttu, mis siiski kõrgete palavikkude vahepeal oli, ei õnnestunud võtta nii vajalikku pissiproovi. Paljupaljupalju juua. Aga oleks ikka pidanud ka öösel tihedamini juua andma vist. Ei olnud sellest hullu, et proovi alles neljapäeva hommikul võetud saime. See oli korras.

Neljapäeval meisterdasin ka toreda seaprae majoneesi ja sibula ja ohtra juustuga. Juurde pakkusin kartuliputru ja peedi-küüslaugusalatit. Külalised olid rahul ja sõid mõmisedes end kurguni täis. Ja magustoiduks oli poest ostetud küpsisekook. Seda manustati tükk aega peale pearooga. Kohviga maitses imehea.
Õhtuks viskas mul olemise imelikuks ja kraadiklaas näitas 37.5. Kui see nüüd nali ei ole, siis on see ikke üks peris kena nali küll...

Reedene vabariigi sünnipäev algas vaikselt ja koduselt, Semu tuli hommikukohvi ajaks külla ja küsis, miks ma nii tõre olen. Aga ta ei olnud mind vist varem näinud enne minu päeva alustava kohvidoosi saamist. No ju siis. Igatahes olin ma eelmise päeva külaliste võõrustamisest-ümmardamisest koledal kombel väsinud ja soovitasin igaühel ise omale võileivad kokku meisterdada. Keegi hätta ei jäänud. Sain jälle aru, et mulle ei meeldi ikka üldse külalisi vastu võtta. Pigem juba ise külas käia ja end poputada lasta. Ehtne lõvi ikka!

Edasi juba liikusime välja ja vaatamata sitasele suusailmale jalutasime natuke Vallikäärus. Seda eelkõige lumelinna pärast, mis sinna tekkinud oli. See oli teadmata, et seal samal ajal ka vabariigi aastapäeva auks kontsert oli. (Ma peaksin ikka aegajalt vähem valikuliselt uudiseid lugema) Aga mis meil sai selle vastu olla, et lumes möllamine muusika saatel toimus! Kui jalad märjaks asjatatud, saime koju ära ka minna.

Laupäeva molutasime niisama maha, korra käisime õues, laps sai omale roosad põsed ja meisterdasime lumest Hello Kitty. Olime ise väga rahul ja õnnelikud.

Tegin ka näputööd, nimelt sain valmis soovitud pulmadetaili, nüüd tuleb see ära tärgeldada ja posti panna.
Alustasin ka Barbie'le uhke pidukleidi heegeldamist, pildid neist tulevad hiljem. Käsil on hetkel eelmises postituses mainitud tuukrimüts Märtsipoisile, Barbie pidukleid ja veel üks heegeldatud pulmaelement, mida tulevane pruut soovis ja mille ma võtsin omale väikeseks väljakutseks. Sellest kõigest kunagi tulevikus täpsemalt.

Täna, uuel esmaspäeval, nende esemete jaoks vajalikke vahendeid soetades märkasin, et Pärnu kesklinna on tekkinud selline kolmemeetrine lumest meisterdatud ja äärmiselt tõetruu püstine fallos koos kõige muuga, mis sinna juurde kuuluvad. Väikesed tütarlapsed itsitasid taiese ümber ning pildistasid ennast selle taustal.

Eile jalutasime preiliJ-ga Rüütli tänaval ja meie teele jäi pronksist Papa Jannsen. Sealsamas asub ka Pärnu Postimehe toimetus ja kõrgel akende kohal asetses eletrooniline tabloo. Miski sundis mind seda silmitsema ja korraga jooksis ekraanilt üle kiri: "Teadjad räägivad, et kui silitada Papa Jannseni käes olevad ajalehte, on edaspidi loota vaid häid uudiseid" Kas tõesti? No eks vaatame, kas see tabloo veel midagi tarka teab.. Ootasime mitu minutit, aga ühtegi kirja kahjuks enam sinna ei ilmunud. Äkki kujutasin seda endale ette? Siiski sai Papa Jannseni käes olev ajaleht silitatud. PreiliJ miskipärast oli meist see umbusklikum, tema ei soostunud selle hullusega kaasa minema. Edasi jalutasime kesklinna poole ja seal oli äkki Norman Optikas pakkumine prillikomplektile: 55euri kogu krempel! Astusin ligi, müüjanna oli äärmiselt tore, ja pean tunnistama, et tema armsus ja asjalikkus oli üks peamisi põhjuseid, miks ma hakkasin sooduka kaubamärgi prille ette proovima. Samas meeldis mulle ka, et oli ette antud: näed, saad raamid tasuta, klaas 27.50 tükk ja vsjoo. Mitte ei pea hakkama kokku arvestama, kui palju kõik erinevate raamide puhul kokku teeb. Selle firma raamidest proovisin musti ja pruunikaspunaseid. Otsustasin viimaste kasuks. Raamid olid moodsad kandilised ja plastikust, natuke suuremad kui mu armsal õeraasul. kelle prille ma olin eelnevalt proovinud. Nägemisulatus oli avaram ja raam ei piiranud häirivalt. Maitse asi ja igaühele oma. Täna, esmaspäeval, käisin ka nägemiskontrollis ära, parem silm -3,5, vasak endiselt -2,5. Paremal ka 0,5 silinder, mida on natuke vähem kui varasemalt. Ei lasknud silindrit õhendada, kuna lihtsalt lisa- 70 euri oleks mu eelarvessee märkimisväärse augu löönud. Eks saab kunagi hiljem selle klaasi välja vahetada, kui tõesti häirib. Samas, me vaatasime optometristiga, et raam ise on tegelikult piisavalt lai ja paks, et kõrvaltvaatajale ei tohiks see millimeeter-poolteist laiemat klaasi silma hakata raamis. Nädala lõpuks siis on mul eeldatavasti uued prillid. :)


Aitäh, Papa Jannsen!

Natuke ilusat muusikat teie hinge paitama!

 Armastusega,

Tinnu

Töö tegi ahvist inimese

Kui uskuda seda darwinistlikku maailmakäsitlust, siis miks praegu ahvisti inimesi ei arene? Või siis ikka inimesel ja ahvil oli üks ja sama eellane? Ja kuidas te suhtute sellesse teadaandesse, et "Teadlased on jõudnud järeldusele, et meeste Y sugukromosoom sureb suure tõenäosusega varem või hiljem välja"? See tähendab vaid üht - girlpower. Big laugh!

Igatahes olen ma vahepeal tubli olnud ja võin omale õlale patsutada: plaanitud asjad on tehtud ja natuke enamgi veel.
- Märtsipoisi purjekaga kindad ja samas toonis sokid on valmis, peaaegu on valmis ka plaaniväliselt tekkinud idee tuukrimütsist, samuti helesinise ja valgega. PreiliJ üritas neid beebimõõdus sokke oma jalga venitada, kuid seletasin, et need on sellele beebipoisile, kes tädi Meiriti kõhus praegu kasvab. Sokid jäeti igatahes rahule.

- ripsmehoolduses (mida mimmi, eks!) käisime kahe mehega (naisega), preiliJ vaatas samal ajal multikaid ja käitus üldse väga eeskujulikult. Õigupoolest ei teinud ta üldse ühtegi piuksu - ma ei tundnud oma last äragi :)
- laupäeval tööl märgati minu uuenenud ripsmeid ja küsiti hooldustööde teostaja kontakte, mida ma ka lahkelt jagasin. Hea töö väärib ju seda ometi.

- nädalake tagasi reedel katsetasin siis esimest korda päris ise pestokastme tegemist. Meie kaubandusest ei suutnud ma leida piiniapähkleid. Mida hekki, kasutame siis röstitud-hakitud maapähkleid, ma olen selliste asjade peale mihkel ju! Ohtralt eriliselt neitsit oliivõli ja küüslauku ja basiilikut. Ja muidugi parmesani. Ja siis saumikserdasin kogu krempli toredaks möginaks. Kahju, et pilti ei teinud, ilus erkroheline pläust tuli sellest. Ja teinepäev siis oli pastategu, küll bolognese kastmega, aga tilgakese pestoga siiski ka. Kõhtutäitev ja maitsenaudinguid pakkuv roog.

- kõhulihaste treenimise pean ma ilmtingimata uuesti käsile võtma, (soovitavalt juba homme, eksju :D) ja endale sellest uue meeldiva harjumuse tekitama. Rannahooaeg on ju tulekul ja endiselt meeldib mulle hullupööra hästi süüa. Kuigi, eks seegi ole omamoodi trenn, kui jalutad mööda linna, käekott õlal, ja ühel puusal järeltulija kõigi oma 16 kilo ning talviste riietega. Tal nimelt valutavad tihti jalad :)

- vannitoa valamu alune sodikoguja on endiselt sodi täis, ma oletan. Sest miskipärast ei käi minu juures kunagi need head päkapikud, teate küll, need, kes öösel salaja, kui pererahvas magab, mõned kullaga tikitud kingakesed valmistab. Ah, see oli ilus munasjutt.

- too pühapäev aga, mis oli mul plaanitud preiliJ-ga mängimiseks ja puhkamiseks, käisime hoopis onu Raini tagasihoidlikul sünnapeol. Ahjupraad oli ülimaitsev ja väga kõhtutäitev. Lisaks kohv ja muhhhvinid. Lihtsalt võrratu, ja ma ei väsi kordamast, kui üliväga ma armastan söömist.

And when I close my eyes, I am at the center of the sun.
And I cannot be hurt by anything this wicked world has done.

Yeah, love this song!

Teie Tinnu

Super

Ma liimisin töö juures oma superkena kinga. Superliimiga. Ja ma avastasin liiga hilja, et liimituub lekib. Nüüd on mul ihtüoosi meenutav krobeline nahk käe peal. Kuivanud superliim. Super!

Asjad, mis pean ära tegema:

-lõpetama teise purjekaga kinda Märtsipoisile ja alustama sokkidega, soovitavalt lähimas tulevikus
-homme ripsmehooldusesse minema
-laupäeval tööle minema (loodan, et preiliJ saab selleks ajaks niipalju terveks, et saab ta vanama juurde viia)
-pestokastme valmistamise selgeks õppima ja homme pestoga pastat tegema
-ostma ühe bussipileti, et saaks Raekülla ja tagasi
-kõhulihaseid treenima
-vannitoas valamu aluse sodikoguja lahti tegema ja ära puhastama (yuck..)
-pühapäeval palju puhkama ja preiliJotiga mängima

Adios, amigos

Kingitus kõige nõrgemale

Sõbrapäeva puhul otsustasin endale kingituse teha - termostassi (Novalux. 8.90 EURi) ning täna hommikul rändas esimene pool presskannu sisust kruusi ning teine sinnasamasse termostassi. Väga mõnus oli läbi linna jalutada, tass näpus ja maailma parim muusika kõrvas mängimas.

Olin täna nii tubli, et sõin lõunaks kreeka salatit Port Arturi kohvikus Portaal. Nautisin fetajuustu soolast mekki ja värske köögivilja krõmpsu. Sibulat oli ehk liiga palju, kui nüüd natuke nuriseda. Kohvik ise on ääretult mõnus oma kõrge seljatoega korvtoolide poolest, mis suure istepadjaga varustatud. Pehme unelm - nagu Vanajumala süles või midagi ligilähedast vähemalt.

Muidu aga siblisin päev otsa ringi, saba seljas. Ja nüüd, kui kell on 01:11, on mu silmad juba poolkinni, aga ma ikka mõtlesin täita oma püha kohust ja siia paar rida kirjutada.

Siit tuleb ka traditsiooniks saanud muusikavideo Vaiko Eplik ja Eliit - Armastus päästab maailma. Enjoy!

Esmaspäev, kolmeteistkümnes

Õõõõäääähh... Esimene tööpäev peale pikka pausi on alati väga väsitav. Esimesed pool päeva on tunne, justkui oleks Su käed tagurpidi otsas. Ja siis, kui tundub, et nüüd on vast pool päeva möödas, kiikad Sa juhuslikult kella ja jääd seda jõllitama: Pool kaksteist? Alles? Mida värki? Ja leiad, et parim viis sellest ehmatusest toibuda, on minna puhkeruumi ja teha endale üks mõnus tass kohvi.

Sa märkad, et tööisu on tagasi tulnud, käed käivad vilkalt, suu pursib vägevalt vene ja soome keelt, mõte jookseb nagu õlitatud välk... Sa pakid, kleebid, kirjutad, prindid, trükid, naeratad ja naeratad...

Ja siis ühtäkki on suur möll möödas. Ja mingil hetkel tõded, et üks semu on Sind oma LõustaRaamatust ära kustutanud... Päriselt?! Sest LõustaRaamat on elu!:D

Kui kell kukub, asud Sa päeva lõpetama, märkad, et väljas on päris pimedaks läinud, ja Sulle meenub, et helkur jäi koju kapi nurgale... Hüppad kähku vaese mehe lõunamaareisile ja toidupoodi ning siis jõuad oma koduseinte vahele, lükkad ukse kinni ja jätad kõik üleliigse sinna...

Nagu puhkus...

Ahoi, saabusime mõned tunnid tagasi Saaremaalt :)

Kolmapäeval arsti juurde sõitmise bussi oodates ütles preiliJ äkki, "Kas lähme Saaremaale?" Mina siis vastu, et ei, lähme ikka arstitädi juurde. Ja isekeskis hakkasin mõlgutama, et miks mitte saarde sõita täiesti planeeritmatult? Hell yeah!

Viskasin koju jõudes mõned asjad kotti ja.. oligi olemas.
Neljapäeva hommikul varakult startisimegi, eelnevalt muidugi natuke informeerisime ka maakaid, sest päris niisama üllatust igaks juhuks teha ei julgenud. Meil ju see transpordiprobleem, sest kes meid linnast maale veaks muidu..

Maal oli mõnus nagu alati... Head söögid, soe õhkkond ja palju ruumi PreiliJotil jooksmiseks. Seekord oli ka palju lund, kelgutasime ja hullasime niisama. Naabritüdrukul oli lumeonngi meisterdatud, käisime ka seda uudistamas. Ainult, et mina külmetasin kogu aeg, nii kui veidigi kauem ühe koha peal passisin.

Laupäeval käisime natuke küla peal ka, muidu käiakse alati ainult meie juures. Palju toredaid inimesi :)

Ja nüüd, kui kell näitab kohe-kohe südaööd, ütlen ma teile adieu!

Kribamisteni!

Tantsime kõik kaerajaani!

 J: "Emme, ma piilun sind!"

T: "Ahaa, kas Sa oled piilur?" 

J: "Jah, ma olen piilupart!"

Eile hilisõhtul märkasime semuga, et all parklas on vana valge viiene bemm, manööverdab imelikult ja nii edasi. Jälgisime. Vahepeal sõideti minema, siis jälle ilmuti suure hooga hoovi, viimasel hetkel enne parkivaid autosid seisma jäädes, ükskord oleks ka elektripostile otsa sõidetud. Kõrvalistmelt kakerdas välja üks ilmselt purjus kodanik. Semu käis vahepeal suitsul, siis naabrinaine rääkis, et bemm oli ramminud üht Volvot, mis kõrvalmaja juures pargib (meil aknad üsna helikindlad - pauku me ei kuulnud) Olime lõpuks naabritega akna peal, suhtlesime. Semu oma teravate silmadega nägi pimedas helendavat autonumbritki. Vapustav!

Auto sõitis minema, nurga peal käis kõva pauk - pani vist majaseina või siis mõnele teisele autole sisse. Natukese aja pärast veel üks kõva pauk, siis juba Tallinna mnt-l. Ja sihkat-sahkat, kiledresside sahisedes, jooksis neile järgi see joobes meeskodanik. Tõmbasime akna kinni, kuna naaber ütles, et juba kutsuti ka politsei. 

Mõni aeg hiljem kõlas koputus uksele. Alt naabrinaine, seljas tumepunane hommikumantel, näppis telefoni ja küsis, kas me nägime autonumbrit. Semu nimetas numbri ja naabriproua helistas oma mehele, edastas selle. Tuli välja, et naabrimehed, tublid mehed, olid läinud välja otsima sääraste tunnustega avariilist autot. Ja üllatuslikult ei olnudki see bemm kuigi kaugele jõudnud, teisel pool maja sõiduteelt saadigi see kätte koos sees istunud kasukatesse riietunud daamidega. Edasi tegeles asjaga juba politse, kes käis ka meil hoovis Volvo kahjustusi fikseerimas - rammitud auto oli omakorda ramminud majaseina, milles olid suured augud... 

Elu nagu Lasnamäel.

Tänased toimetused viska ülehomse varna, nii on Sul kaks vaba päeva

Nii.

Tervelt seitse kuud on möödunud mu viimasest sissekandest. Mulle endalegi üllatusena tuleb asjaolu, et ma ei olegi grahvomaan.

Seda sissekannet teen ma nüüd öösel jällegi, sest, olles ära vaadanud kolm osa Dexteri kuuendast hooajast, ei leia ma endalegi üllatuseks enam und.

Tänased toimetused on mul siiski vaatamata pealkirjale kõik kenasti toimetatud:

-hommikul kaua magamine- tehtud
-mannapudrutegu- tehtud
-preiliJ-ga õues hängimine ja jääpurikate otsimine 20-kraadises pakases- tehtud
-valgest mohäärist saalomoni sõlmes salli lõpuni heegeldamine (lõng sai muidugi kapitaalselt otsa) ja natuke jämedamast lõngast pikkade narmaste külge aretamine- tehtud
-Märtsipoisile helesiniste, valge purjekaga kinnaste ja matching sokkide kudumine- alustatud, vähemalt ühe kinda näol.
-kolm seeriat kõhulihastele, kaks seeriat käelihastele, kolm seeriat pepu- ja reielihastele- tehtud (olen uhke, sest algul oli nii raske laiskust tagant sundida)

Rääkimata lõputuna näivast koristamisest ja muust.

Tänase päeva mõttetera jagaksin ka teiega: must pesu ja mustad nõud ei lõppe iialgi otsa.

PS, I aint afraid of no ghosts!