Algaski see trööstitu aastaaeg. Hommikul kodunt minnes pime, õhtul töölt tulles pime. Paha ja nõme ja märg. Nohud, köhad, palavikud, kanged kondid- valusad sooned. Jonnid, tusatujud...
Aga kodus on soe ja mõnus. Ja täna piilus päike pilve tagant, minul mängis kõrvas aastatetagune hitt "Colours of the world" ja tõesti, märkasin, et kõik mu ümber oli kaunites värvides. Tundsin kontides, et täna tuleb hea päev.
Mõned asjad minu to do nimekirja:
1. Preili J-le sallkrae lõpuni kududa (praegu on valmis vaid kaela ümber käiv soonikuosa).
2. Lasteaiasõprade jaoks PreiliJ sünnipäevakutsed valmis kirjutada ja hiljemalt neljapäevaks neile kappidesse toimetada.
3. Minna normaalsesse poodi, kus müüdaks normaalset suuvett ja normaalset hambapastat ning mitte ilma nendeta enam koju tulla. (Hullumeelne, kuidas inimene võib asju unustada.. )
4. Neljapäeval preili J-ga koos midagi vahvat ette võtta, lasteaiast tuleb puhas popipäev, pealegi on ta natuke nohune, niiet igasugune poputamine-ninnunännutamine ja kodus olemine kulub praegu ära. Lapse lasteaiapäevad on ju sama väsitavad kui emme tööpäevad.
Vahepealsest ajast peaks ka midagi kirjutama, sest on ju, mida meenutada suvest, mis kuidagi märkamatult mööda libises.. Aga teinekord!
Armastusega,
Tinnu
Tuesday, October 16, 2012
Saturday, June 2, 2012
Südameasjad
Kuidas on võimalik ennast südasuvel (noh, mis see juunikuu ikka muud ole juba?) nii totaalselt ära külmetada, et ei saa muud teha, kui terve päeva magada ja endale lamatisi tekitada? Sest pea kumiseb, kael on kange, silmad ei kannata valgust.. Ja mingi imelik pisike palavik. Olete tähele pannud, et enamasti selle 37.4 kraadiga on tunne, nagu hakkaksid kohe-kohe surema? Selline tunne mul täpselt oligi. Ma siin nüüd mõtlen, mis karmavõla ma sellega tasutud sain. Nii puhtsportlikust huvist astusin kaalu peale ka, kaks päeva haigust ja tulemuseks miinus 2 kilo. Ehkki ma tõesti ei soovita sellist kaalulangetuse meetodit kellelegi.
Neljapäeva hommikul alustasime sõitu Tartusse. PreiliJ-l oli nimelt korraline kontroll lastekardioloogi juures. Kuna vastuvõtuaeg oli alles kell 13, otsustasime minna kuskile keha kinnitama, kuna hommikul peale 9 kodunt lahkudes ei olnud kellelgi veel söögiisu. Läksime siis otseteed Lõunakeskusesse ja seal mingi Oriental Kitchen, eksole. Tundus ahvatlev, sest mina isiklikult olen suur idamaise köögi austaja. Noh, menüüs me kahjuks midagi idamaist küll ei kohanud. Olid hoopis pitsad ja pastad ja pannkoogid erinevates versioonides. Koorene kanapasta brokkoliga tundus siiski piisavalt ahvatlev. Maitse oli hea, ehkki lapsel oleks mugavam olnud süüa pennet või fusilli't, mitte aga tagliatellet, mis keeruline kahvli otsa püüda, aga mis teha, kui ei taipa enne küsida. Tema otsustas, et tal ei olegi kõht tühi, aga emme abiga siiski sõi enamuse kanalihast ja kurgist-tomatist ära. Ja natuke ka neid lintmakarone. Sest tema ütles juba wc-s, et ta pastat küll ei taha, vaid hoopis makarone.
Arsti juures oli ta tubli nagu ikka, lasi end kuulata ja kardiogrammi teha. Ultraheli ajal oli küll vahepeal selline natuke hädas nägu peas, aga emme paid ja julgustavad sõnad peletasid kõik paha. Kokku veetsime Lastekliinikus pool tundi ning saime korralduse aasta pärast tagasi olla, et veenduda, ega pole midagi hullemaks läinud. Aga meie oleme positiivsed ja arvame, et kõik saab ainult paremaks minna.
Tagasitee magas preiliJ maha, pea emme õlale nõjatunult. Viljandis tegi korraks silmad lahti ja vaatas ringi. Küsimuse peale, kas ta tahaks veel natuke magada, raputas ta pead ning mõne hetke pärast magas edasi.
Ja peale seda pingelangust tekkiski mul see palavik, mis loodetavasti tänasega on nüüd möödas.
Lastekaitsepäev niisiis möödus pooleldi magades. Pean oma last kiitma, sest ta sai omadega üsna hästi hakkama emme unede vahepeal. Käis mulle musi ja kalli tegemas ja kraadiklaasi toomas. Ülejäänud aja tegime voodi veerel tähti ja vaatasime multikaid.
Praegu on öö, ja ma kuulen, et elutoas miski piuksub valjusti. Pidasin aru, kas see võib olla äkki suitsuanduri patarei...? Sest kass ju ometi sellist heli kuuldavale ei too. Ei tahaks küll sinna lae alla ronida, aga kahtlustan, et see piuks! kogu öö kuulda on märksa häirivam.
See suur et..
Kell on nüüd neli hommikul. Suitsuandur laest maha võetud, patarei välja kistud. Ja oh üllatust, piuksus siis ka veel edasi, kui oli juba tükk aega ilma patareita olnud. Viisin lõpuks lapse tuppa padja alla peitu (ei, ma ei piina seeläbi last - tema tuli täna korteri teise otsa emme kaissu magama) - no kaua võib?
Ja kuna uni on läinud, siis korjasin pesud kokku ja panin kappi ära, pesin nõud ja tegin elutoa mänguasjadest lagedaks taas. Mõnus on sedasi öösel toimetada, oleks hea meelega tolmuimejagi välja võtnud, aga ei tahtnud naabrite und segada.
Järgmise korrani!
Armastusega,
Tinnu
PS Postitust jääb lõpetama Nossa-laul. Ma usun, et te kõik teate seda kindlasti
Neljapäeva hommikul alustasime sõitu Tartusse. PreiliJ-l oli nimelt korraline kontroll lastekardioloogi juures. Kuna vastuvõtuaeg oli alles kell 13, otsustasime minna kuskile keha kinnitama, kuna hommikul peale 9 kodunt lahkudes ei olnud kellelgi veel söögiisu. Läksime siis otseteed Lõunakeskusesse ja seal mingi Oriental Kitchen, eksole. Tundus ahvatlev, sest mina isiklikult olen suur idamaise köögi austaja. Noh, menüüs me kahjuks midagi idamaist küll ei kohanud. Olid hoopis pitsad ja pastad ja pannkoogid erinevates versioonides. Koorene kanapasta brokkoliga tundus siiski piisavalt ahvatlev. Maitse oli hea, ehkki lapsel oleks mugavam olnud süüa pennet või fusilli't, mitte aga tagliatellet, mis keeruline kahvli otsa püüda, aga mis teha, kui ei taipa enne küsida. Tema otsustas, et tal ei olegi kõht tühi, aga emme abiga siiski sõi enamuse kanalihast ja kurgist-tomatist ära. Ja natuke ka neid lintmakarone. Sest tema ütles juba wc-s, et ta pastat küll ei taha, vaid hoopis makarone.
Arsti juures oli ta tubli nagu ikka, lasi end kuulata ja kardiogrammi teha. Ultraheli ajal oli küll vahepeal selline natuke hädas nägu peas, aga emme paid ja julgustavad sõnad peletasid kõik paha. Kokku veetsime Lastekliinikus pool tundi ning saime korralduse aasta pärast tagasi olla, et veenduda, ega pole midagi hullemaks läinud. Aga meie oleme positiivsed ja arvame, et kõik saab ainult paremaks minna.
Tagasitee magas preiliJ maha, pea emme õlale nõjatunult. Viljandis tegi korraks silmad lahti ja vaatas ringi. Küsimuse peale, kas ta tahaks veel natuke magada, raputas ta pead ning mõne hetke pärast magas edasi.
Ja peale seda pingelangust tekkiski mul see palavik, mis loodetavasti tänasega on nüüd möödas.
Lastekaitsepäev niisiis möödus pooleldi magades. Pean oma last kiitma, sest ta sai omadega üsna hästi hakkama emme unede vahepeal. Käis mulle musi ja kalli tegemas ja kraadiklaasi toomas. Ülejäänud aja tegime voodi veerel tähti ja vaatasime multikaid.
Praegu on öö, ja ma kuulen, et elutoas miski piuksub valjusti. Pidasin aru, kas see võib olla äkki suitsuanduri patarei...? Sest kass ju ometi sellist heli kuuldavale ei too. Ei tahaks küll sinna lae alla ronida, aga kahtlustan, et see piuks! kogu öö kuulda on märksa häirivam.
See suur et..
Kell on nüüd neli hommikul. Suitsuandur laest maha võetud, patarei välja kistud. Ja oh üllatust, piuksus siis ka veel edasi, kui oli juba tükk aega ilma patareita olnud. Viisin lõpuks lapse tuppa padja alla peitu (ei, ma ei piina seeläbi last - tema tuli täna korteri teise otsa emme kaissu magama) - no kaua võib?
Ja kuna uni on läinud, siis korjasin pesud kokku ja panin kappi ära, pesin nõud ja tegin elutoa mänguasjadest lagedaks taas. Mõnus on sedasi öösel toimetada, oleks hea meelega tolmuimejagi välja võtnud, aga ei tahtnud naabrite und segada.
Järgmise korrani!
Armastusega,
Tinnu
PS Postitust jääb lõpetama Nossa-laul. Ma usun, et te kõik teate seda kindlasti
Thursday, May 24, 2012
Muna ja kana
Paar päeva tagasi mänguväljakul aega veetes juhtusin pealt kuulma vanaisa ja lapselapse vahelist vestlust, lapselaps kiikus kiigel:
"Vanaisa, tahad, ma hüppan nii kaugele, et ma hüppan peaaegu sulle sülle?"
"Vanaisa, küll sa näed, ma teen sulle tšiki-briki!"
Vanaisa küsib vastu: "Misasi see sikibriki on?"
Lapselaps: "Noh, see on selline asi, et ma teen sulle uut ja vana."
Natukese aja pärast jätkab: "Vanaisa, kas sina tead, mis koht on see, kuhu päike ei paista?"
Vanaisa muheleb ega vasta midagi.
Lapselaps seletab siis: "Noh, mina tean, see on ju pepu."
Tervitustega suvisest Pärnust,
Teie Tinnu
"Vanaisa, tahad, ma hüppan nii kaugele, et ma hüppan peaaegu sulle sülle?"
"Vanaisa, küll sa näed, ma teen sulle tšiki-briki!"
Vanaisa küsib vastu: "Misasi see sikibriki on?"
Lapselaps: "Noh, see on selline asi, et ma teen sulle uut ja vana."
Natukese aja pärast jätkab: "Vanaisa, kas sina tead, mis koht on see, kuhu päike ei paista?"
Vanaisa muheleb ega vasta midagi.
Lapselaps seletab siis: "Noh, mina tean, see on ju pepu."
Teie Tinnu
Monday, April 30, 2012
30. aprill
Täna oli esimene tööpäev üle kahe nädala (tirts põdes mingit imelikku külmetust). Vahepeal on meie kontor üle risttee ja maa peale tagasi kolinud. Ilus, avar, palju õhku.. Kliendid rahul, meie ise ka.
Ja täna on volber, mida me ei tähista.
Lasteaias oli seina peal, et emadepäeva kontsert toimub 11. mail. Samal päeval plaanib kallis Väike Õde oma vananemist tähistada Tallinnas. Ja meie plaanisime olla juba alates 7. maist Saaremaal puhkamas. Nojah, Jumal naerab, kui inimene plaane teeb. Nuta või naera. Ma ei saa ju oma pisitüdrukule emadepäeva pidu keelata, eks? Kuigi ise tahaksin ka suurte tüdrukutega pidu... Logistics is a biaatch.
Läheme õue jalutama, mis sest, et kell on 21 läbi. Aga õues on 17 kraadi sooja, imagine that!
Ja täna on volber, mida me ei tähista.
Lasteaias oli seina peal, et emadepäeva kontsert toimub 11. mail. Samal päeval plaanib kallis Väike Õde oma vananemist tähistada Tallinnas. Ja meie plaanisime olla juba alates 7. maist Saaremaal puhkamas. Nojah, Jumal naerab, kui inimene plaane teeb. Nuta või naera. Ma ei saa ju oma pisitüdrukule emadepäeva pidu keelata, eks? Kuigi ise tahaksin ka suurte tüdrukutega pidu... Logistics is a biaatch.
Emaks
Armastus. mõistmine, soojus.
Teekond läbi elu.
Mäletasin, et Leelo Tungal on kunagi kirjutanud midagi, mis võtab paljude kaunite sõnadega kokku emaks olemise. Ja leidsingi
Enne kui sain emaks (L.Tungal)
Enne, kui sain emaks, tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.
Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.
Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.
Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.
Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.
Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine- mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.
Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.
Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.
Enne, kui sain emaks, ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundnud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.
Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.
Enne, kui sain emaks,
ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.
Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.
Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.
Ei olnud kunagi tundnud seda soojust, rõõmu, armastust, südamevalu, imetlust.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.
Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.
Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.
Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.
Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.
Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine- mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.
Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.
Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.
Enne, kui sain emaks, ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundnud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.
Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.
Enne, kui sain emaks,
ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.
Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.
Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.
Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.
Ei olnud kunagi tundnud seda soojust, rõõmu, armastust, südamevalu, imetlust.
(l.Tungal)
Saturday, March 24, 2012
Elementaarne...
Täna adusin jälle, et inimesed on ikka nii erinevad.
Kui me oleme kokku leppinud, et Sa tuled mulle täna külla sel ja sel kellaajal, siis nii ongi, et ma ootan Sind selleks ajaks pasta ja salatiga. Ja kui Sa tund aega hiljem helistad, et Sa ei tule, siis olen ma ikka NATUKE pahane küll. Pettunud ka. Aga vähemalt on pasta hea. Bolognese kastme ja sinihallitusjuustuga. Ja hiinakapsa-paprika-tomati-maisi salatiga.
Head isu mulle! :)
Tänane muusikavidju on hea sõber Riho soovitatud. Olen seda nüüd nädalajagu fännanud usinasti, jagan teiega ka!
Kui me oleme kokku leppinud, et Sa tuled mulle täna külla sel ja sel kellaajal, siis nii ongi, et ma ootan Sind selleks ajaks pasta ja salatiga. Ja kui Sa tund aega hiljem helistad, et Sa ei tule, siis olen ma ikka NATUKE pahane küll. Pettunud ka. Aga vähemalt on pasta hea. Bolognese kastme ja sinihallitusjuustuga. Ja hiinakapsa-paprika-tomati-maisi salatiga.
Head isu mulle! :)
Tänane muusikavidju on hea sõber Riho soovitatud. Olen seda nüüd nädalajagu fännanud usinasti, jagan teiega ka!
Monday, March 12, 2012
Plirts-plärts..
Tere märtsikuud!
Olen juba nädalajagu puhanud ja üks nädalake on veel ees, seega olen vahepeal meeldivalt aega veetnud. Pühapäeval, 4. märtsil, liikusime Saaremaa poole, et esmaspäevast saaks ikka kohe täie hooga puhkusele pihta anda.
Esmaspäeval magasime kaua - üllatus-üllatus, onju. Mulle nimelt meeldib, ko-hu-ta-valt meeldib hommikuti kaua magada. Enamus inimesi, eriti suurem osa meie suguvõsast, ei saa nimelt sellest aru, kuidas inimesele võib meeldida midagi niisugust nagu seda on hommikuti kaua magamine. Täielik laiskuse tunnus ju! Päevavargad sellised!
Siis teatas ema mulle hommikukohvi kõrvale, et sai meile samaks päevaks juuksuriajad pandud. Päev läks järjest paremaks :) Sõitsime linna, istusime juuksuritoolis ja kirusime juuksuriga koos igasugu imelikke inimesi. Hea, et meie ikka normaalsed oleme, eks. Saime ilusad soengud, natuke pudipadi ja vajalikku nodi ning elu oli jälle nigut üks lilleöis.
Neljapäeva hommikul tuli väike preiliJ paljaste jalgade põntsudes emme voodi juurde, kaks tulbiõit peos, ja soovis hiad naistepääva. Kallistasin ta hingetuks ja siis panime lilled vaasi.
E: "Kullake, mis putru Sa tahaksid saada täna?"
J: "Maitea"
E: "Kas mannaputru tahad?"
J: "Ei taha mannaputru, näljaviljaputru tahan"
Reedel mängisime preiliJ-ga koos naabripoisiga mitu tundi, alguses õues, siis toas. Ma ei viitsi kunagi nii kaua õues olla nagu peab, et oleks tervislik ja tore. Muidugi ma ei müttand ka sedasi nagu nemad, vaid ikka pidin valvama, et keegi liiga sügavale kraavi ei astuks ega lund sööks. Mõlemad pudinad harrastavad seda muide.
Laupäeva lõpetasime tädi Elleni juublil, mis päädis suuremat sorti toidupohmelliga. Minu käest küsiti, kas ma olen usklik, et ma viina ei joo. Hea, et ei küsitud, kas ma äkki rase ei ole. Ühesõnaga, jälle linnuke kirjas. Ma ei lasknud sellel end eriti häirida, vaid mekkisin magusat punast veini ja ignoreerisin teda ülejäänud aja. Samas laua otsas oli õhtu läbi kuulda, kuidas mõni sööb ikka nii ja nii palju ja käib korra nädalas jõusaalitrennis, ning kuidas teine ei saa rohkem süüa kui natuke, muidu hakkavat kohe nii-nii paha. Aga ma ei lasknud ka sellest end häirida, vaid ajasin kahe suupoolega head-paremat näost sisse. Sest mina armastan söömist.
Täna öösel nägin unes, et üks mu hea tuttav töötab päästeametis. Ajas millegipärast hirmus tõsise näoga tõsist juttu, aga mis teema oli, vat seda kahjuks ei mäleta enam.
Lenna jääb. Mina tänan!
Olen juba nädalajagu puhanud ja üks nädalake on veel ees, seega olen vahepeal meeldivalt aega veetnud. Pühapäeval, 4. märtsil, liikusime Saaremaa poole, et esmaspäevast saaks ikka kohe täie hooga puhkusele pihta anda.
Esmaspäeval magasime kaua - üllatus-üllatus, onju. Mulle nimelt meeldib, ko-hu-ta-valt meeldib hommikuti kaua magada. Enamus inimesi, eriti suurem osa meie suguvõsast, ei saa nimelt sellest aru, kuidas inimesele võib meeldida midagi niisugust nagu seda on hommikuti kaua magamine. Täielik laiskuse tunnus ju! Päevavargad sellised!
Siis teatas ema mulle hommikukohvi kõrvale, et sai meile samaks päevaks juuksuriajad pandud. Päev läks järjest paremaks :) Sõitsime linna, istusime juuksuritoolis ja kirusime juuksuriga koos igasugu imelikke inimesi. Hea, et meie ikka normaalsed oleme, eks. Saime ilusad soengud, natuke pudipadi ja vajalikku nodi ning elu oli jälle nigut üks lilleöis.
Neljapäeva hommikul tuli väike preiliJ paljaste jalgade põntsudes emme voodi juurde, kaks tulbiõit peos, ja soovis hiad naistepääva. Kallistasin ta hingetuks ja siis panime lilled vaasi.
E: "Kullake, mis putru Sa tahaksid saada täna?"
J: "Maitea"
E: "Kas mannaputru tahad?"
J: "Ei taha mannaputru, näljaviljaputru tahan"
Reedel mängisime preiliJ-ga koos naabripoisiga mitu tundi, alguses õues, siis toas. Ma ei viitsi kunagi nii kaua õues olla nagu peab, et oleks tervislik ja tore. Muidugi ma ei müttand ka sedasi nagu nemad, vaid ikka pidin valvama, et keegi liiga sügavale kraavi ei astuks ega lund sööks. Mõlemad pudinad harrastavad seda muide.
Laupäeva lõpetasime tädi Elleni juublil, mis päädis suuremat sorti toidupohmelliga. Minu käest küsiti, kas ma olen usklik, et ma viina ei joo. Hea, et ei küsitud, kas ma äkki rase ei ole. Ühesõnaga, jälle linnuke kirjas. Ma ei lasknud sellel end eriti häirida, vaid mekkisin magusat punast veini ja ignoreerisin teda ülejäänud aja. Samas laua otsas oli õhtu läbi kuulda, kuidas mõni sööb ikka nii ja nii palju ja käib korra nädalas jõusaalitrennis, ning kuidas teine ei saa rohkem süüa kui natuke, muidu hakkavat kohe nii-nii paha. Aga ma ei lasknud ka sellest end häirida, vaid ajasin kahe suupoolega head-paremat näost sisse. Sest mina armastan söömist.
Täna öösel nägin unes, et üks mu hea tuttav töötab päästeametis. Ajas millegipärast hirmus tõsise näoga tõsist juttu, aga mis teema oli, vat seda kahjuks ei mäleta enam.
Lenna jääb. Mina tänan!
Tuesday, February 28, 2012
Untsuläinud vastlapäevast, näpuotsaga näputööst ja prillidest
Pühapäeval, kui sünnipäevalt laekusime, leidsin LõustaRaamatust onutütre ettepaneku heegeldada nende pulmadeks üks pisike asjake. Tundsin ennast kohe väga tähtsana ja hakkasin mustreid guugeldama. Talletasin mõned tuleviku tarbeks ning jõudsin omadega nii mõnegi käsitööblogija peale. Eriliselt olgu ära mainitud Hõbevalge blogi. Lihtsalt keeletuks tegevalt võrratu. Lihtsalt neelasin neid pilte ja mõnusaid jutukesi sinna juurde. Veel ja veel! Fotod äärmise maitsekuse ja ilumeelega säätud, esemed ise pisikeste detailideni viimistletud. Perfektne ja kaunis! Ja väga naiselik.
Esmaspäeval oli tööpäev, mis läks lausa lennates. Sain natuke preemiat eelmise aasta heade majandustulemuste tõttu :) Teisipäeva hommikul läksime samuti kumbki oma tööle, preiliJ lasteaeda ja mina oma ametiposti otsa, ja siis see juhtuski. Kell 12 päeval helistati lasteaiast, preiliJotil kõrge palavik, lausa 39! :O
Härra Issi sõidutas meid kohe arstile ja vereproovile. Ja siis koju teki alla ja tuttu, külm geelikott pea peal. Vaene pisike, mul oli temast nii kahju... Kurtis muudkui, et pea valutab ja nii paha on olla. Vastlaliud jäid tegemata ja kukkelgi kadus issi kõhtu.
Kolmapäevalgi jätkus seesama kõrge palavik ja öise suure higistamise tõttu, mis siiski kõrgete palavikkude vahepeal oli, ei õnnestunud võtta nii vajalikku pissiproovi. Paljupaljupalju juua. Aga oleks ikka pidanud ka öösel tihedamini juua andma vist. Ei olnud sellest hullu, et proovi alles neljapäeva hommikul võetud saime. See oli korras.
Neljapäeval meisterdasin ka toreda seaprae majoneesi ja sibula ja ohtra juustuga. Juurde pakkusin kartuliputru ja peedi-küüslaugusalatit. Külalised olid rahul ja sõid mõmisedes end kurguni täis. Ja magustoiduks oli poest ostetud küpsisekook. Seda manustati tükk aega peale pearooga. Kohviga maitses imehea.
Õhtuks viskas mul olemise imelikuks ja kraadiklaas näitas 37.5. Kui see nüüd nali ei ole, siis on see ikke üks peris kena nali küll...
Reedene vabariigi sünnipäev algas vaikselt ja koduselt, Semu tuli hommikukohvi ajaks külla ja küsis, miks ma nii tõre olen. Aga ta ei olnud mind vist varem näinud enne minu päeva alustava kohvidoosi saamist. No ju siis. Igatahes olin ma eelmise päeva külaliste võõrustamisest-ümmardamisest koledal kombel väsinud ja soovitasin igaühel ise omale võileivad kokku meisterdada. Keegi hätta ei jäänud. Sain jälle aru, et mulle ei meeldi ikka üldse külalisi vastu võtta. Pigem juba ise külas käia ja end poputada lasta. Ehtne lõvi ikka!
Edasi juba liikusime välja ja vaatamata sitasele suusailmale jalutasime natuke Vallikäärus. Seda eelkõige lumelinna pärast, mis sinna tekkinud oli. See oli teadmata, et seal samal ajal ka vabariigi aastapäeva auks kontsert oli. (Ma peaksin ikka aegajalt vähem valikuliselt uudiseid lugema) Aga mis meil sai selle vastu olla, et lumes möllamine muusika saatel toimus! Kui jalad märjaks asjatatud, saime koju ära ka minna.
Laupäeva molutasime niisama maha, korra käisime õues, laps sai omale roosad põsed ja meisterdasime lumest Hello Kitty. Olime ise väga rahul ja õnnelikud.
Tegin ka näputööd, nimelt sain valmis soovitud pulmadetaili, nüüd tuleb see ära tärgeldada ja posti panna.
Alustasin ka Barbie'le uhke pidukleidi heegeldamist, pildid neist tulevad hiljem. Käsil on hetkel eelmises postituses mainitud tuukrimüts Märtsipoisile, Barbie pidukleid ja veel üks heegeldatud pulmaelement, mida tulevane pruut soovis ja mille ma võtsin omale väikeseks väljakutseks. Sellest kõigest kunagi tulevikus täpsemalt.
Täna, uuel esmaspäeval, nende esemete jaoks vajalikke vahendeid soetades märkasin, et Pärnu kesklinna on tekkinud selline kolmemeetrine lumest meisterdatud ja äärmiselt tõetruu püstine fallos koos kõige muuga, mis sinna juurde kuuluvad. Väikesed tütarlapsed itsitasid taiese ümber ning pildistasid ennast selle taustal.
Eile jalutasime preiliJ-ga Rüütli tänaval ja meie teele jäi pronksist Papa Jannsen. Sealsamas asub ka Pärnu Postimehe toimetus ja kõrgel akende kohal asetses eletrooniline tabloo. Miski sundis mind seda silmitsema ja korraga jooksis ekraanilt üle kiri: "Teadjad räägivad, et kui silitada Papa Jannseni käes olevad ajalehte, on edaspidi loota vaid häid uudiseid" Kas tõesti? No eks vaatame, kas see tabloo veel midagi tarka teab.. Ootasime mitu minutit, aga ühtegi kirja kahjuks enam sinna ei ilmunud. Äkki kujutasin seda endale ette? Siiski sai Papa Jannseni käes olev ajaleht silitatud. PreiliJ miskipärast oli meist see umbusklikum, tema ei soostunud selle hullusega kaasa minema. Edasi jalutasime kesklinna poole ja seal oli äkki Norman Optikas pakkumine prillikomplektile: 55euri kogu krempel! Astusin ligi, müüjanna oli äärmiselt tore, ja pean tunnistama, et tema armsus ja asjalikkus oli üks peamisi põhjuseid, miks ma hakkasin sooduka kaubamärgi prille ette proovima. Samas meeldis mulle ka, et oli ette antud: näed, saad raamid tasuta, klaas 27.50 tükk ja vsjoo. Mitte ei pea hakkama kokku arvestama, kui palju kõik erinevate raamide puhul kokku teeb. Selle firma raamidest proovisin musti ja pruunikaspunaseid. Otsustasin viimaste kasuks. Raamid olid moodsad kandilised ja plastikust, natuke suuremad kui mu armsal õeraasul. kelle prille ma olin eelnevalt proovinud. Nägemisulatus oli avaram ja raam ei piiranud häirivalt. Maitse asi ja igaühele oma. Täna, esmaspäeval, käisin ka nägemiskontrollis ära, parem silm -3,5, vasak endiselt -2,5. Paremal ka 0,5 silinder, mida on natuke vähem kui varasemalt. Ei lasknud silindrit õhendada, kuna lihtsalt lisa- 70 euri oleks mu eelarvessee märkimisväärse augu löönud. Eks saab kunagi hiljem selle klaasi välja vahetada, kui tõesti häirib. Samas, me vaatasime optometristiga, et raam ise on tegelikult piisavalt lai ja paks, et kõrvaltvaatajale ei tohiks see millimeeter-poolteist laiemat klaasi silma hakata raamis. Nädala lõpuks siis on mul eeldatavasti uued prillid. :)
Aitäh, Papa Jannsen!
Natuke ilusat muusikat teie hinge paitama!
Armastusega,
Tinnu
Esmaspäeval oli tööpäev, mis läks lausa lennates. Sain natuke preemiat eelmise aasta heade majandustulemuste tõttu :) Teisipäeva hommikul läksime samuti kumbki oma tööle, preiliJ lasteaeda ja mina oma ametiposti otsa, ja siis see juhtuski. Kell 12 päeval helistati lasteaiast, preiliJotil kõrge palavik, lausa 39! :O
Härra Issi sõidutas meid kohe arstile ja vereproovile. Ja siis koju teki alla ja tuttu, külm geelikott pea peal. Vaene pisike, mul oli temast nii kahju... Kurtis muudkui, et pea valutab ja nii paha on olla. Vastlaliud jäid tegemata ja kukkelgi kadus issi kõhtu.
Kolmapäevalgi jätkus seesama kõrge palavik ja öise suure higistamise tõttu, mis siiski kõrgete palavikkude vahepeal oli, ei õnnestunud võtta nii vajalikku pissiproovi. Paljupaljupalju juua. Aga oleks ikka pidanud ka öösel tihedamini juua andma vist. Ei olnud sellest hullu, et proovi alles neljapäeva hommikul võetud saime. See oli korras.
Neljapäeval meisterdasin ka toreda seaprae majoneesi ja sibula ja ohtra juustuga. Juurde pakkusin kartuliputru ja peedi-küüslaugusalatit. Külalised olid rahul ja sõid mõmisedes end kurguni täis. Ja magustoiduks oli poest ostetud küpsisekook. Seda manustati tükk aega peale pearooga. Kohviga maitses imehea.
Õhtuks viskas mul olemise imelikuks ja kraadiklaas näitas 37.5. Kui see nüüd nali ei ole, siis on see ikke üks peris kena nali küll...
Reedene vabariigi sünnipäev algas vaikselt ja koduselt, Semu tuli hommikukohvi ajaks külla ja küsis, miks ma nii tõre olen. Aga ta ei olnud mind vist varem näinud enne minu päeva alustava kohvidoosi saamist. No ju siis. Igatahes olin ma eelmise päeva külaliste võõrustamisest-ümmardamisest koledal kombel väsinud ja soovitasin igaühel ise omale võileivad kokku meisterdada. Keegi hätta ei jäänud. Sain jälle aru, et mulle ei meeldi ikka üldse külalisi vastu võtta. Pigem juba ise külas käia ja end poputada lasta. Ehtne lõvi ikka!
Edasi juba liikusime välja ja vaatamata sitasele suusailmale jalutasime natuke Vallikäärus. Seda eelkõige lumelinna pärast, mis sinna tekkinud oli. See oli teadmata, et seal samal ajal ka vabariigi aastapäeva auks kontsert oli. (Ma peaksin ikka aegajalt vähem valikuliselt uudiseid lugema) Aga mis meil sai selle vastu olla, et lumes möllamine muusika saatel toimus! Kui jalad märjaks asjatatud, saime koju ära ka minna.
Laupäeva molutasime niisama maha, korra käisime õues, laps sai omale roosad põsed ja meisterdasime lumest Hello Kitty. Olime ise väga rahul ja õnnelikud.
Tegin ka näputööd, nimelt sain valmis soovitud pulmadetaili, nüüd tuleb see ära tärgeldada ja posti panna.
Alustasin ka Barbie'le uhke pidukleidi heegeldamist, pildid neist tulevad hiljem. Käsil on hetkel eelmises postituses mainitud tuukrimüts Märtsipoisile, Barbie pidukleid ja veel üks heegeldatud pulmaelement, mida tulevane pruut soovis ja mille ma võtsin omale väikeseks väljakutseks. Sellest kõigest kunagi tulevikus täpsemalt.
Täna, uuel esmaspäeval, nende esemete jaoks vajalikke vahendeid soetades märkasin, et Pärnu kesklinna on tekkinud selline kolmemeetrine lumest meisterdatud ja äärmiselt tõetruu püstine fallos koos kõige muuga, mis sinna juurde kuuluvad. Väikesed tütarlapsed itsitasid taiese ümber ning pildistasid ennast selle taustal.
Eile jalutasime preiliJ-ga Rüütli tänaval ja meie teele jäi pronksist Papa Jannsen. Sealsamas asub ka Pärnu Postimehe toimetus ja kõrgel akende kohal asetses eletrooniline tabloo. Miski sundis mind seda silmitsema ja korraga jooksis ekraanilt üle kiri: "Teadjad räägivad, et kui silitada Papa Jannseni käes olevad ajalehte, on edaspidi loota vaid häid uudiseid" Kas tõesti? No eks vaatame, kas see tabloo veel midagi tarka teab.. Ootasime mitu minutit, aga ühtegi kirja kahjuks enam sinna ei ilmunud. Äkki kujutasin seda endale ette? Siiski sai Papa Jannseni käes olev ajaleht silitatud. PreiliJ miskipärast oli meist see umbusklikum, tema ei soostunud selle hullusega kaasa minema. Edasi jalutasime kesklinna poole ja seal oli äkki Norman Optikas pakkumine prillikomplektile: 55euri kogu krempel! Astusin ligi, müüjanna oli äärmiselt tore, ja pean tunnistama, et tema armsus ja asjalikkus oli üks peamisi põhjuseid, miks ma hakkasin sooduka kaubamärgi prille ette proovima. Samas meeldis mulle ka, et oli ette antud: näed, saad raamid tasuta, klaas 27.50 tükk ja vsjoo. Mitte ei pea hakkama kokku arvestama, kui palju kõik erinevate raamide puhul kokku teeb. Selle firma raamidest proovisin musti ja pruunikaspunaseid. Otsustasin viimaste kasuks. Raamid olid moodsad kandilised ja plastikust, natuke suuremad kui mu armsal õeraasul. kelle prille ma olin eelnevalt proovinud. Nägemisulatus oli avaram ja raam ei piiranud häirivalt. Maitse asi ja igaühele oma. Täna, esmaspäeval, käisin ka nägemiskontrollis ära, parem silm -3,5, vasak endiselt -2,5. Paremal ka 0,5 silinder, mida on natuke vähem kui varasemalt. Ei lasknud silindrit õhendada, kuna lihtsalt lisa- 70 euri oleks mu eelarvessee märkimisväärse augu löönud. Eks saab kunagi hiljem selle klaasi välja vahetada, kui tõesti häirib. Samas, me vaatasime optometristiga, et raam ise on tegelikult piisavalt lai ja paks, et kõrvaltvaatajale ei tohiks see millimeeter-poolteist laiemat klaasi silma hakata raamis. Nädala lõpuks siis on mul eeldatavasti uued prillid. :)
Aitäh, Papa Jannsen!
Natuke ilusat muusikat teie hinge paitama!
Armastusega,
Tinnu
Töö tegi ahvist inimese
Kui uskuda seda darwinistlikku maailmakäsitlust, siis miks praegu ahvisti inimesi ei arene? Või siis ikka inimesel ja ahvil oli üks ja sama eellane? Ja kuidas te suhtute sellesse teadaandesse, et "Teadlased on jõudnud järeldusele, et meeste Y sugukromosoom sureb suure tõenäosusega varem või hiljem välja"? See tähendab vaid üht - girlpower. Big laugh!
Igatahes olen ma vahepeal tubli olnud ja võin omale õlale patsutada: plaanitud asjad on tehtud ja natuke enamgi veel.
- Märtsipoisi purjekaga kindad ja samas toonis sokid on valmis, peaaegu on valmis ka plaaniväliselt tekkinud idee tuukrimütsist, samuti helesinise ja valgega. PreiliJ üritas neid beebimõõdus sokke oma jalga venitada, kuid seletasin, et need on sellele beebipoisile, kes tädi Meiriti kõhus praegu kasvab. Sokid jäeti igatahes rahule.
- ripsmehoolduses (mida mimmi, eks!) käisime kahe mehega (naisega), preiliJ vaatas samal ajal multikaid ja käitus üldse väga eeskujulikult. Õigupoolest ei teinud ta üldse ühtegi piuksu - ma ei tundnud oma last äragi :)
- laupäeval tööl märgati minu uuenenud ripsmeid ja küsiti hooldustööde teostaja kontakte, mida ma ka lahkelt jagasin. Hea töö väärib ju seda ometi.
- nädalake tagasi reedel katsetasin siis esimest korda päris ise pestokastme tegemist. Meie kaubandusest ei suutnud ma leida piiniapähkleid. Mida hekki, kasutame siis röstitud-hakitud maapähkleid, ma olen selliste asjade peale mihkel ju! Ohtralt eriliselt neitsit oliivõli ja küüslauku ja basiilikut. Ja muidugi parmesani. Ja siis saumikserdasin kogu krempli toredaks möginaks. Kahju, et pilti ei teinud, ilus erkroheline pläust tuli sellest. Ja teinepäev siis oli pastategu, küll bolognese kastmega, aga tilgakese pestoga siiski ka. Kõhtutäitev ja maitsenaudinguid pakkuv roog.
- kõhulihaste treenimise pean ma ilmtingimata uuesti käsile võtma, (soovitavalt juba homme, eksju :D) ja endale sellest uue meeldiva harjumuse tekitama. Rannahooaeg on ju tulekul ja endiselt meeldib mulle hullupööra hästi süüa. Kuigi, eks seegi ole omamoodi trenn, kui jalutad mööda linna, käekott õlal, ja ühel puusal järeltulija kõigi oma 16 kilo ning talviste riietega. Tal nimelt valutavad tihti jalad :)
- vannitoa valamu alune sodikoguja on endiselt sodi täis, ma oletan. Sest miskipärast ei käi minu juures kunagi need head päkapikud, teate küll, need, kes öösel salaja, kui pererahvas magab, mõned kullaga tikitud kingakesed valmistab. Ah, see oli ilus munasjutt.
- too pühapäev aga, mis oli mul plaanitud preiliJ-ga mängimiseks ja puhkamiseks, käisime hoopis onu Raini tagasihoidlikul sünnapeol. Ahjupraad oli ülimaitsev ja väga kõhtutäitev. Lisaks kohv ja muhhhvinid. Lihtsalt võrratu, ja ma ei väsi kordamast, kui üliväga ma armastan söömist.
And when I close my eyes, I am at the center of the sun.
And I cannot be hurt by anything this wicked world has done.
Yeah, love this song!
Teie Tinnu
Igatahes olen ma vahepeal tubli olnud ja võin omale õlale patsutada: plaanitud asjad on tehtud ja natuke enamgi veel.
- Märtsipoisi purjekaga kindad ja samas toonis sokid on valmis, peaaegu on valmis ka plaaniväliselt tekkinud idee tuukrimütsist, samuti helesinise ja valgega. PreiliJ üritas neid beebimõõdus sokke oma jalga venitada, kuid seletasin, et need on sellele beebipoisile, kes tädi Meiriti kõhus praegu kasvab. Sokid jäeti igatahes rahule.
- ripsmehoolduses (mida mimmi, eks!) käisime kahe mehega (naisega), preiliJ vaatas samal ajal multikaid ja käitus üldse väga eeskujulikult. Õigupoolest ei teinud ta üldse ühtegi piuksu - ma ei tundnud oma last äragi :)
- laupäeval tööl märgati minu uuenenud ripsmeid ja küsiti hooldustööde teostaja kontakte, mida ma ka lahkelt jagasin. Hea töö väärib ju seda ometi.
- nädalake tagasi reedel katsetasin siis esimest korda päris ise pestokastme tegemist. Meie kaubandusest ei suutnud ma leida piiniapähkleid. Mida hekki, kasutame siis röstitud-hakitud maapähkleid, ma olen selliste asjade peale mihkel ju! Ohtralt eriliselt neitsit oliivõli ja küüslauku ja basiilikut. Ja muidugi parmesani. Ja siis saumikserdasin kogu krempli toredaks möginaks. Kahju, et pilti ei teinud, ilus erkroheline pläust tuli sellest. Ja teinepäev siis oli pastategu, küll bolognese kastmega, aga tilgakese pestoga siiski ka. Kõhtutäitev ja maitsenaudinguid pakkuv roog.
- kõhulihaste treenimise pean ma ilmtingimata uuesti käsile võtma, (soovitavalt juba homme, eksju :D) ja endale sellest uue meeldiva harjumuse tekitama. Rannahooaeg on ju tulekul ja endiselt meeldib mulle hullupööra hästi süüa. Kuigi, eks seegi ole omamoodi trenn, kui jalutad mööda linna, käekott õlal, ja ühel puusal järeltulija kõigi oma 16 kilo ning talviste riietega. Tal nimelt valutavad tihti jalad :)
- vannitoa valamu alune sodikoguja on endiselt sodi täis, ma oletan. Sest miskipärast ei käi minu juures kunagi need head päkapikud, teate küll, need, kes öösel salaja, kui pererahvas magab, mõned kullaga tikitud kingakesed valmistab. Ah, see oli ilus munasjutt.
- too pühapäev aga, mis oli mul plaanitud preiliJ-ga mängimiseks ja puhkamiseks, käisime hoopis onu Raini tagasihoidlikul sünnapeol. Ahjupraad oli ülimaitsev ja väga kõhtutäitev. Lisaks kohv ja muhhhvinid. Lihtsalt võrratu, ja ma ei väsi kordamast, kui üliväga ma armastan söömist.
And when I close my eyes, I am at the center of the sun.
And I cannot be hurt by anything this wicked world has done.
Yeah, love this song!
Teie Tinnu
Thursday, February 16, 2012
Super
Ma liimisin töö juures oma superkena kinga. Superliimiga. Ja ma avastasin liiga hilja, et liimituub lekib. Nüüd on mul ihtüoosi meenutav krobeline nahk käe peal. Kuivanud superliim. Super!
Asjad, mis pean ära tegema:
-lõpetama teise purjekaga kinda Märtsipoisile ja alustama sokkidega, soovitavalt lähimas tulevikus
-homme ripsmehooldusesse minema
-laupäeval tööle minema (loodan, et preiliJ saab selleks ajaks niipalju terveks, et saab ta vanama juurde viia)
-pestokastme valmistamise selgeks õppima ja homme pestoga pastat tegema
-ostma ühe bussipileti, et saaks Raekülla ja tagasi
-kõhulihaseid treenima
-vannitoas valamu aluse sodikoguja lahti tegema ja ära puhastama (yuck..)
-pühapäeval palju puhkama ja preiliJotiga mängima
Adios, amigos
Asjad, mis pean ära tegema:
-lõpetama teise purjekaga kinda Märtsipoisile ja alustama sokkidega, soovitavalt lähimas tulevikus
-homme ripsmehooldusesse minema
-laupäeval tööle minema (loodan, et preiliJ saab selleks ajaks niipalju terveks, et saab ta vanama juurde viia)
-pestokastme valmistamise selgeks õppima ja homme pestoga pastat tegema
-ostma ühe bussipileti, et saaks Raekülla ja tagasi
-kõhulihaseid treenima
-vannitoas valamu aluse sodikoguja lahti tegema ja ära puhastama (yuck..)
-pühapäeval palju puhkama ja preiliJotiga mängima
Adios, amigos
Kingitus kõige nõrgemale
Sõbrapäeva puhul otsustasin endale kingituse teha - termostassi (Novalux. 8.90 EURi) ning täna hommikul rändas esimene pool presskannu sisust kruusi ning teine sinnasamasse termostassi. Väga mõnus oli läbi linna jalutada, tass näpus ja maailma parim muusika kõrvas mängimas.
Olin täna nii tubli, et sõin lõunaks kreeka salatit Port Arturi kohvikus Portaal. Nautisin fetajuustu soolast mekki ja värske köögivilja krõmpsu. Sibulat oli ehk liiga palju, kui nüüd natuke nuriseda. Kohvik ise on ääretult mõnus oma kõrge seljatoega korvtoolide poolest, mis suure istepadjaga varustatud. Pehme unelm - nagu Vanajumala süles või midagi ligilähedast vähemalt.
Muidu aga siblisin päev otsa ringi, saba seljas. Ja nüüd, kui kell on 01:11, on mu silmad juba poolkinni, aga ma ikka mõtlesin täita oma püha kohust ja siia paar rida kirjutada.
Siit tuleb ka traditsiooniks saanud muusikavideo Vaiko Eplik ja Eliit - Armastus päästab maailma. Enjoy!
Olin täna nii tubli, et sõin lõunaks kreeka salatit Port Arturi kohvikus Portaal. Nautisin fetajuustu soolast mekki ja värske köögivilja krõmpsu. Sibulat oli ehk liiga palju, kui nüüd natuke nuriseda. Kohvik ise on ääretult mõnus oma kõrge seljatoega korvtoolide poolest, mis suure istepadjaga varustatud. Pehme unelm - nagu Vanajumala süles või midagi ligilähedast vähemalt.
Muidu aga siblisin päev otsa ringi, saba seljas. Ja nüüd, kui kell on 01:11, on mu silmad juba poolkinni, aga ma ikka mõtlesin täita oma püha kohust ja siia paar rida kirjutada.
Siit tuleb ka traditsiooniks saanud muusikavideo Vaiko Eplik ja Eliit - Armastus päästab maailma. Enjoy!
Monday, February 13, 2012
Esmaspäev, kolmeteistkümnes
Õõõõäääähh... Esimene tööpäev peale pikka pausi on alati väga väsitav. Esimesed pool päeva on tunne, justkui oleks Su käed tagurpidi otsas. Ja siis, kui tundub, et nüüd on vast pool päeva möödas, kiikad Sa juhuslikult kella ja jääd seda jõllitama: Pool kaksteist? Alles? Mida värki? Ja leiad, et parim viis sellest ehmatusest toibuda, on minna puhkeruumi ja teha endale üks mõnus tass kohvi.
Sa märkad, et tööisu on tagasi tulnud, käed käivad vilkalt, suu pursib vägevalt vene ja soome keelt, mõte jookseb nagu õlitatud välk... Sa pakid, kleebid, kirjutad, prindid, trükid, naeratad ja naeratad...
Ja siis ühtäkki on suur möll möödas. Ja mingil hetkel tõded, et üks semu on Sind oma LõustaRaamatust ära kustutanud... Päriselt?! Sest LõustaRaamat on elu!:D
Kui kell kukub, asud Sa päeva lõpetama, märkad, et väljas on päris pimedaks läinud, ja Sulle meenub, et helkur jäi koju kapi nurgale... Hüppad kähku vaese mehe lõunamaareisile ja toidupoodi ning siis jõuad oma koduseinte vahele, lükkad ukse kinni ja jätad kõik üleliigse sinna...
Sa märkad, et tööisu on tagasi tulnud, käed käivad vilkalt, suu pursib vägevalt vene ja soome keelt, mõte jookseb nagu õlitatud välk... Sa pakid, kleebid, kirjutad, prindid, trükid, naeratad ja naeratad...
Ja siis ühtäkki on suur möll möödas. Ja mingil hetkel tõded, et üks semu on Sind oma LõustaRaamatust ära kustutanud... Päriselt?! Sest LõustaRaamat on elu!:D
Kui kell kukub, asud Sa päeva lõpetama, märkad, et väljas on päris pimedaks läinud, ja Sulle meenub, et helkur jäi koju kapi nurgale... Hüppad kähku vaese mehe lõunamaareisile ja toidupoodi ning siis jõuad oma koduseinte vahele, lükkad ukse kinni ja jätad kõik üleliigse sinna...
Nagu puhkus...
Ahoi, saabusime mõned tunnid tagasi Saaremaalt :)
Kolmapäeval arsti juurde sõitmise bussi oodates ütles preiliJ äkki, "Kas lähme Saaremaale?" Mina siis vastu, et ei, lähme ikka arstitädi juurde. Ja isekeskis hakkasin mõlgutama, et miks mitte saarde sõita täiesti planeeritmatult? Hell yeah!
Viskasin koju jõudes mõned asjad kotti ja.. oligi olemas.
Neljapäeva hommikul varakult startisimegi, eelnevalt muidugi natuke informeerisime ka maakaid, sest päris niisama üllatust igaks juhuks teha ei julgenud. Meil ju see transpordiprobleem, sest kes meid linnast maale veaks muidu..
Maal oli mõnus nagu alati... Head söögid, soe õhkkond ja palju ruumi PreiliJotil jooksmiseks. Seekord oli ka palju lund, kelgutasime ja hullasime niisama. Naabritüdrukul oli lumeonngi meisterdatud, käisime ka seda uudistamas. Ainult, et mina külmetasin kogu aeg, nii kui veidigi kauem ühe koha peal passisin.
Laupäeval käisime natuke küla peal ka, muidu käiakse alati ainult meie juures. Palju toredaid inimesi :)
Ja nüüd, kui kell näitab kohe-kohe südaööd, ütlen ma teile adieu!
Kribamisteni!
Kolmapäeval arsti juurde sõitmise bussi oodates ütles preiliJ äkki, "Kas lähme Saaremaale?" Mina siis vastu, et ei, lähme ikka arstitädi juurde. Ja isekeskis hakkasin mõlgutama, et miks mitte saarde sõita täiesti planeeritmatult? Hell yeah!
Viskasin koju jõudes mõned asjad kotti ja.. oligi olemas.
Neljapäeva hommikul varakult startisimegi, eelnevalt muidugi natuke informeerisime ka maakaid, sest päris niisama üllatust igaks juhuks teha ei julgenud. Meil ju see transpordiprobleem, sest kes meid linnast maale veaks muidu..
Maal oli mõnus nagu alati... Head söögid, soe õhkkond ja palju ruumi PreiliJotil jooksmiseks. Seekord oli ka palju lund, kelgutasime ja hullasime niisama. Naabritüdrukul oli lumeonngi meisterdatud, käisime ka seda uudistamas. Ainult, et mina külmetasin kogu aeg, nii kui veidigi kauem ühe koha peal passisin.
Laupäeval käisime natuke küla peal ka, muidu käiakse alati ainult meie juures. Palju toredaid inimesi :)
Ja nüüd, kui kell näitab kohe-kohe südaööd, ütlen ma teile adieu!
Kribamisteni!
Tuesday, February 7, 2012
Monday, February 6, 2012
Tänased toimetused viska ülehomse varna, nii on Sul kaks vaba päeva
Nii.
Tervelt seitse kuud on möödunud mu viimasest sissekandest. Mulle endalegi üllatusena tuleb asjaolu, et ma ei olegi grahvomaan.
Seda sissekannet teen ma nüüd öösel jällegi, sest, olles ära vaadanud kolm osa Dexteri kuuendast hooajast, ei leia ma endalegi üllatuseks enam und.
Tänased toimetused on mul siiski vaatamata pealkirjale kõik kenasti toimetatud:
-hommikul kaua magamine- tehtud
-mannapudrutegu- tehtud
-preiliJ-ga õues hängimine ja jääpurikate otsimine 20-kraadises pakases- tehtud
-valgest mohäärist saalomoni sõlmes salli lõpuni heegeldamine (lõng sai muidugi kapitaalselt otsa) ja natuke jämedamast lõngast pikkade narmaste külge aretamine- tehtud
-Märtsipoisile helesiniste, valge purjekaga kinnaste ja matching sokkide kudumine- alustatud, vähemalt ühe kinda näol.
-kolm seeriat kõhulihastele, kaks seeriat käelihastele, kolm seeriat pepu- ja reielihastele- tehtud (olen uhke, sest algul oli nii raske laiskust tagant sundida)
Rääkimata lõputuna näivast koristamisest ja muust.
Tänase päeva mõttetera jagaksin ka teiega: must pesu ja mustad nõud ei lõppe iialgi otsa.
PS, I aint afraid of no ghosts!
Tervelt seitse kuud on möödunud mu viimasest sissekandest. Mulle endalegi üllatusena tuleb asjaolu, et ma ei olegi grahvomaan.
Seda sissekannet teen ma nüüd öösel jällegi, sest, olles ära vaadanud kolm osa Dexteri kuuendast hooajast, ei leia ma endalegi üllatuseks enam und.
Tänased toimetused on mul siiski vaatamata pealkirjale kõik kenasti toimetatud:
-hommikul kaua magamine- tehtud
-mannapudrutegu- tehtud
-preiliJ-ga õues hängimine ja jääpurikate otsimine 20-kraadises pakases- tehtud
-valgest mohäärist saalomoni sõlmes salli lõpuni heegeldamine (lõng sai muidugi kapitaalselt otsa) ja natuke jämedamast lõngast pikkade narmaste külge aretamine- tehtud
-Märtsipoisile helesiniste, valge purjekaga kinnaste ja matching sokkide kudumine- alustatud, vähemalt ühe kinda näol.
-kolm seeriat kõhulihastele, kaks seeriat käelihastele, kolm seeriat pepu- ja reielihastele- tehtud (olen uhke, sest algul oli nii raske laiskust tagant sundida)
Rääkimata lõputuna näivast koristamisest ja muust.
Tänase päeva mõttetera jagaksin ka teiega: must pesu ja mustad nõud ei lõppe iialgi otsa.
PS, I aint afraid of no ghosts!
Subscribe to:
Posts (Atom)