Õigekirjast

Nimetage mind tähenärijaks.

Aga. Mind häirivad koledal kombel igapäevaelu õigekirja-apsakad, eriti, kui tegu on reklaami- või muu valdkonnaga, mis eeldaks perfektset kirjakeelt. Vahel tahaksin siin ja seal punase markeriga suure rasvase koma tõmmata või mõne tähe ära parandada.

Näiteks liigub meil linnas auto, mis kannab uhket silti "Ennu poiste kolimis teenus". Kas tõesti isegi too tüüp-kes-selle-sildi-sinna-autole-paigutas, ei osanud elementaarset "venna raamat"/"juturaamat" reeglit?

Teiseks hämmastavad mind inimesed, kes on süüdimatult veendunud, et näiteks "burgeen" ongi õige viis tähistamaks vanasti teada-tuntud kõhulahtistit. Ja kui siis julgen poetada, et tegelikult on ikka "purgeen", vahitakse, et mis lollusi Sa ometi räägid...

Ühes tuntud teenindusasutuses on teinekord leti peal silt "Palun pöörduge kõrvalkassasse. Vabandage". Peaksin siis selle kohaselt teise letti minema ja sealjuures veel vabandama.. Halloo?

Ma ei ole ise ka eksimatu, kohe kindlasti mitte. Aga olen seda meelt, et tähtsust omavates kirjutistes tuleks olla tähelepanelikum ja kasvõi korrakski süveneda. Selle nimi on vist mainekujundus.

Aitäh, sain lõpuks hingelt ära öelda!

Jõu-ja ilunumbrid

Mulle meeldivad algused. Neis on midagi pidulikku ja värsket. Alustan midagi suure õhinaga ja viis kuud hiljem meenub, et ma ei ole mitte essugi siia kirjutanud. Ei oma elust, ei tegemistest, ei leivateost.

Leib ei ole enam teema. Mida ma rääkisingi algustest ja õhinast...

Hetkel on hoopis töölkäimine väga IN ja seda ma teen kohe suure hoolega. Selles valdkonnas on küll nii, et tuhin ja õhin võivad üle minna, aga tööl käima Sa pead, sest ainult õhust ja armastusest meie maal paraku ära ei ela.

Palav on siinmail. Kontoris on juba viimased nädal aega püsivalt 30 kraadi sooja. Kui hommikul sisse astudes ei tundugi asi hull olevat, siis hiljemalt keskpäevaks, kui ollakse juba rämedalt tööd vihtunud, tuleb kuival kala kombel õhku ahmida. Õhku, mida ei ole. Tinnu võttis hakkaja Saare naisena täna ette, veeretas oma kõrge istumisaluse tagaruumi ja keeras, ühes käes seelikusaba ning harjavarrega masinat suskides, balansseerides ja sealjuures väärikaks jääda üritades, lae all elutseva konditsioneeri +15 kraadi peale. Kolleegid olid äraootaval seisukohal. Sättisime sisetermomeetri ka nähtavale kohale. Mõne tunni pärast tuli kellelegi meelde seda vaadata ja sealt ilutses endiselt +30 kraadi. Niiet, katki on meie kliimaseade. Muidugi, töömees viibib olude sunnil haiguslehel ja ega kedagi teist meie eluolu seal ei huvita ka. Egas midagi, esmaspäeval siis kõik bikiinides tööle!