Nimetage mind tähenärijaks.
Aga. Mind häirivad koledal kombel igapäevaelu õigekirja-apsakad, eriti, kui tegu on reklaami- või muu valdkonnaga, mis eeldaks perfektset kirjakeelt. Vahel tahaksin siin ja seal punase markeriga suure rasvase koma tõmmata või mõne tähe ära parandada.
Näiteks liigub meil linnas auto, mis kannab uhket silti "Ennu poiste kolimis teenus". Kas tõesti isegi too tüüp-kes-selle-sildi-sinna-autole-paigutas, ei osanud elementaarset "venna raamat"/"juturaamat" reeglit?
Teiseks hämmastavad mind inimesed, kes on süüdimatult veendunud, et näiteks "burgeen" ongi õige viis tähistamaks vanasti teada-tuntud kõhulahtistit. Ja kui siis julgen poetada, et tegelikult on ikka "purgeen", vahitakse, et mis lollusi Sa ometi räägid...
Ühes tuntud teenindusasutuses on teinekord leti peal silt "Palun pöörduge kõrvalkassasse. Vabandage". Peaksin siis selle kohaselt teise letti minema ja sealjuures veel vabandama.. Halloo?
Ma ei ole ise ka eksimatu, kohe kindlasti mitte. Aga olen seda meelt, et tähtsust omavates kirjutistes tuleks olla tähelepanelikum ja kasvõi korrakski süveneda. Selle nimi on vist mainekujundus.
Aitäh, sain lõpuks hingelt ära öelda!
I feel your pain :d
ReplyDeleteMa olen absoluutselt nõus.
Masendavad on ajalehtede pealkirjad nagu "Indrek Neivelt: Valmistugem inflatsiooniks ja hinndade tõusuks"
Häbi ja blamaaž!
PS. tänu sellele, et Sa mulle põhikooli ajal koduseid "etteütlusi" tegid, on mul elu lõpuni meeles elementaarne "venna raamat/juturaamat" reegel :D