Südameasjad

Kuidas on võimalik ennast südasuvel (noh, mis see juunikuu ikka muud ole juba?) nii totaalselt ära külmetada, et ei saa muud teha, kui terve päeva magada ja endale lamatisi tekitada? Sest pea kumiseb, kael on kange, silmad ei kannata valgust.. Ja mingi imelik pisike palavik. Olete tähele pannud, et enamasti selle 37.4 kraadiga on tunne, nagu hakkaksid kohe-kohe surema? Selline tunne mul täpselt oligi. Ma siin nüüd mõtlen, mis karmavõla ma sellega tasutud sain. Nii puhtsportlikust huvist astusin kaalu peale ka, kaks päeva haigust ja tulemuseks miinus 2 kilo. Ehkki ma tõesti ei soovita sellist kaalulangetuse meetodit kellelegi.

Neljapäeva hommikul alustasime sõitu Tartusse. PreiliJ-l oli nimelt korraline kontroll lastekardioloogi juures. Kuna vastuvõtuaeg oli alles kell 13, otsustasime minna kuskile keha kinnitama, kuna hommikul peale 9 kodunt lahkudes ei olnud kellelgi veel söögiisu. Läksime siis otseteed Lõunakeskusesse ja seal mingi Oriental Kitchen, eksole. Tundus ahvatlev, sest mina isiklikult olen suur idamaise köögi austaja. Noh, menüüs me kahjuks midagi idamaist küll ei kohanud. Olid hoopis pitsad ja pastad ja pannkoogid erinevates versioonides. Koorene kanapasta brokkoliga tundus siiski piisavalt ahvatlev. Maitse oli hea, ehkki lapsel oleks mugavam olnud süüa pennet või fusilli't, mitte aga tagliatellet, mis keeruline kahvli otsa püüda, aga mis teha, kui ei taipa enne küsida. Tema otsustas, et tal ei olegi kõht tühi, aga emme abiga siiski sõi enamuse kanalihast ja kurgist-tomatist ära. Ja natuke ka neid lintmakarone. Sest tema ütles juba wc-s, et ta pastat küll ei taha, vaid hoopis makarone.

Arsti juures oli ta tubli nagu ikka, lasi end kuulata ja kardiogrammi teha. Ultraheli ajal oli küll vahepeal selline natuke hädas nägu peas, aga emme paid ja julgustavad sõnad peletasid kõik paha. Kokku veetsime Lastekliinikus pool tundi ning saime korralduse aasta pärast tagasi olla, et veenduda, ega pole midagi hullemaks läinud. Aga meie oleme positiivsed ja arvame, et kõik saab ainult paremaks minna.

Tagasitee magas preiliJ maha, pea emme õlale nõjatunult. Viljandis tegi korraks silmad lahti ja vaatas ringi. Küsimuse peale, kas ta tahaks veel natuke magada, raputas ta pead ning mõne hetke pärast magas edasi.

Ja peale seda pingelangust tekkiski mul see palavik, mis loodetavasti tänasega on nüüd möödas.

Lastekaitsepäev niisiis möödus pooleldi magades. Pean oma last kiitma, sest ta sai omadega üsna hästi hakkama emme unede vahepeal. Käis mulle musi ja kalli tegemas ja kraadiklaasi toomas. Ülejäänud aja tegime voodi veerel tähti ja vaatasime multikaid.

Praegu on öö, ja ma kuulen, et elutoas miski piuksub valjusti. Pidasin aru, kas see võib olla äkki suitsuanduri patarei...? Sest kass ju ometi sellist heli kuuldavale ei too. Ei tahaks küll sinna lae alla ronida, aga kahtlustan, et see piuks! kogu öö kuulda on märksa häirivam.

See suur et..
Kell on nüüd neli hommikul. Suitsuandur laest maha võetud, patarei välja kistud. Ja oh üllatust, piuksus siis ka veel edasi, kui oli juba tükk aega ilma patareita olnud. Viisin lõpuks lapse tuppa padja alla peitu (ei, ma ei piina seeläbi last - tema tuli täna korteri teise otsa emme kaissu magama)  - no kaua võib?
Ja kuna uni on läinud, siis korjasin pesud kokku ja panin kappi ära, pesin nõud ja tegin elutoa mänguasjadest lagedaks taas. Mõnus on sedasi öösel toimetada, oleks hea meelega tolmuimejagi välja võtnud, aga ei tahtnud naabrite und segada.


Järgmise korrani!

Armastusega,
Tinnu

PS Postitust jääb lõpetama Nossa-laul. Ma usun, et te kõik teate seda kindlasti