Plirts-plärts..

Tere märtsikuud!
Olen juba nädalajagu puhanud ja üks nädalake on veel ees, seega olen vahepeal meeldivalt aega veetnud. Pühapäeval, 4. märtsil, liikusime Saaremaa poole, et esmaspäevast saaks ikka kohe täie hooga puhkusele pihta anda.

Esmaspäeval magasime kaua - üllatus-üllatus, onju. Mulle nimelt meeldib, ko-hu-ta-valt meeldib hommikuti kaua magada. Enamus inimesi, eriti suurem osa meie suguvõsast, ei saa nimelt sellest aru, kuidas inimesele võib meeldida midagi niisugust nagu seda on hommikuti kaua magamine. Täielik laiskuse tunnus ju! Päevavargad sellised!

Siis teatas ema mulle hommikukohvi kõrvale, et sai meile samaks päevaks juuksuriajad pandud. Päev läks järjest paremaks :) Sõitsime linna, istusime juuksuritoolis ja kirusime juuksuriga koos igasugu imelikke inimesi. Hea, et meie ikka normaalsed oleme, eks. Saime ilusad soengud, natuke pudipadi ja vajalikku nodi ning elu oli jälle nigut üks lilleöis.

Neljapäeva hommikul tuli väike preiliJ paljaste jalgade põntsudes emme voodi juurde, kaks tulbiõit peos, ja soovis hiad naistepääva. Kallistasin ta hingetuks ja siis panime lilled vaasi.

E: "Kullake, mis putru Sa tahaksid saada täna?"
J: "Maitea"
E: "Kas mannaputru tahad?"
J: "Ei taha mannaputru, näljaviljaputru tahan"

Reedel mängisime preiliJ-ga koos naabripoisiga mitu tundi, alguses õues, siis toas. Ma ei viitsi kunagi nii kaua õues olla nagu peab, et oleks tervislik ja tore. Muidugi ma ei müttand ka sedasi nagu nemad, vaid ikka pidin valvama, et keegi liiga sügavale kraavi ei astuks ega lund sööks. Mõlemad pudinad harrastavad seda muide.

Laupäeva lõpetasime tädi Elleni juublil, mis päädis suuremat sorti toidupohmelliga. Minu käest küsiti, kas ma olen usklik, et ma viina ei joo. Hea, et ei küsitud, kas ma äkki rase ei ole. Ühesõnaga, jälle linnuke kirjas. Ma ei lasknud sellel end eriti häirida, vaid mekkisin magusat punast veini ja ignoreerisin teda ülejäänud aja. Samas laua otsas oli õhtu läbi kuulda, kuidas mõni sööb ikka nii ja nii palju ja käib korra nädalas jõusaalitrennis, ning kuidas teine ei saa rohkem süüa kui natuke, muidu hakkavat kohe nii-nii paha. Aga ma ei lasknud ka sellest end häirida, vaid ajasin kahe suupoolega head-paremat näost sisse. Sest mina armastan söömist.

Täna öösel nägin unes, et üks mu hea tuttav töötab päästeametis. Ajas millegipärast hirmus tõsise näoga tõsist juttu, aga mis teema oli, vat seda kahjuks ei mäleta enam.

Lenna jääb. Mina tänan!