Pühapäeval, kui sünnipäevalt laekusime, leidsin LõustaRaamatust onutütre ettepaneku heegeldada nende pulmadeks üks pisike asjake. Tundsin ennast kohe väga tähtsana ja hakkasin mustreid guugeldama. Talletasin mõned tuleviku tarbeks ning jõudsin omadega nii mõnegi käsitööblogija peale. Eriliselt olgu ära mainitud Hõbevalge blogi. Lihtsalt keeletuks tegevalt võrratu. Lihtsalt neelasin neid pilte ja mõnusaid jutukesi sinna juurde. Veel ja veel! Fotod äärmise maitsekuse ja ilumeelega säätud, esemed ise pisikeste detailideni viimistletud. Perfektne ja kaunis! Ja väga naiselik.
Esmaspäeval oli tööpäev, mis läks lausa lennates. Sain natuke preemiat eelmise aasta heade majandustulemuste tõttu :) Teisipäeva hommikul läksime samuti kumbki oma tööle, preiliJ lasteaeda ja mina oma ametiposti otsa, ja siis see juhtuski. Kell 12 päeval helistati lasteaiast, preiliJotil kõrge palavik, lausa 39! :O
Härra Issi sõidutas meid kohe arstile ja vereproovile. Ja siis koju teki alla ja tuttu, külm geelikott pea peal. Vaene pisike, mul oli temast nii kahju... Kurtis muudkui, et pea valutab ja nii paha on olla. Vastlaliud jäid tegemata ja kukkelgi kadus issi kõhtu.
Kolmapäevalgi jätkus seesama kõrge palavik ja öise suure higistamise tõttu, mis siiski kõrgete palavikkude vahepeal oli, ei õnnestunud võtta nii vajalikku pissiproovi. Paljupaljupalju juua. Aga oleks ikka pidanud ka öösel tihedamini juua andma vist. Ei olnud sellest hullu, et proovi alles neljapäeva hommikul võetud saime. See oli korras.
Neljapäeval meisterdasin ka toreda seaprae majoneesi ja sibula ja ohtra juustuga. Juurde pakkusin kartuliputru ja peedi-küüslaugusalatit. Külalised olid rahul ja sõid mõmisedes end kurguni täis. Ja magustoiduks oli poest ostetud küpsisekook. Seda manustati tükk aega peale pearooga. Kohviga maitses imehea.
Õhtuks viskas mul olemise imelikuks ja kraadiklaas näitas 37.5. Kui see nüüd nali ei ole, siis on see ikke üks peris kena nali küll...
Reedene vabariigi sünnipäev algas vaikselt ja koduselt, Semu tuli hommikukohvi ajaks külla ja küsis, miks ma nii tõre olen. Aga ta ei olnud mind vist varem näinud enne minu päeva alustava kohvidoosi saamist. No ju siis. Igatahes olin ma eelmise päeva külaliste võõrustamisest-ümmardamisest koledal kombel väsinud ja soovitasin igaühel ise omale võileivad kokku meisterdada. Keegi hätta ei jäänud. Sain jälle aru, et mulle ei meeldi ikka üldse külalisi vastu võtta. Pigem juba ise külas käia ja end poputada lasta. Ehtne lõvi ikka!
Edasi juba liikusime välja ja vaatamata sitasele suusailmale jalutasime natuke Vallikäärus. Seda eelkõige lumelinna pärast, mis sinna tekkinud oli. See oli teadmata, et seal samal ajal ka vabariigi aastapäeva auks kontsert oli. (Ma peaksin ikka aegajalt vähem valikuliselt uudiseid lugema) Aga mis meil sai selle vastu olla, et lumes möllamine muusika saatel toimus! Kui jalad märjaks asjatatud, saime koju ära ka minna.
Laupäeva molutasime niisama maha, korra käisime õues, laps sai omale roosad põsed ja meisterdasime lumest Hello Kitty. Olime ise väga rahul ja õnnelikud.
Tegin ka näputööd, nimelt sain valmis soovitud pulmadetaili, nüüd tuleb see ära tärgeldada ja posti panna.
Alustasin ka Barbie'le uhke pidukleidi heegeldamist, pildid neist tulevad hiljem. Käsil on hetkel eelmises postituses mainitud tuukrimüts Märtsipoisile, Barbie pidukleid ja veel üks heegeldatud pulmaelement, mida tulevane pruut soovis ja mille ma võtsin omale väikeseks väljakutseks. Sellest kõigest kunagi tulevikus täpsemalt.
Täna, uuel esmaspäeval, nende esemete jaoks vajalikke vahendeid soetades märkasin, et Pärnu kesklinna on tekkinud selline kolmemeetrine lumest meisterdatud ja äärmiselt tõetruu püstine fallos koos kõige muuga, mis sinna juurde kuuluvad. Väikesed tütarlapsed itsitasid taiese ümber ning pildistasid ennast selle taustal.
Eile jalutasime preiliJ-ga Rüütli tänaval ja meie teele jäi pronksist Papa Jannsen. Sealsamas asub ka Pärnu Postimehe toimetus ja kõrgel akende kohal asetses eletrooniline tabloo. Miski sundis mind seda silmitsema ja korraga jooksis ekraanilt üle kiri: "Teadjad räägivad, et kui silitada Papa Jannseni käes olevad ajalehte, on edaspidi loota vaid häid uudiseid" Kas tõesti? No eks vaatame, kas see tabloo veel midagi tarka teab.. Ootasime mitu minutit, aga ühtegi kirja kahjuks enam sinna ei ilmunud. Äkki kujutasin seda endale ette? Siiski sai Papa Jannseni käes olev ajaleht silitatud. PreiliJ miskipärast oli meist see umbusklikum, tema ei soostunud selle hullusega kaasa minema. Edasi jalutasime kesklinna poole ja seal oli äkki Norman Optikas pakkumine prillikomplektile: 55euri kogu krempel! Astusin ligi, müüjanna oli äärmiselt tore, ja pean tunnistama, et tema armsus ja asjalikkus oli üks peamisi põhjuseid, miks ma hakkasin sooduka kaubamärgi prille ette proovima. Samas meeldis mulle ka, et oli ette antud: näed, saad raamid tasuta, klaas 27.50 tükk ja vsjoo. Mitte ei pea hakkama kokku arvestama, kui palju kõik erinevate raamide puhul kokku teeb. Selle firma raamidest proovisin musti ja pruunikaspunaseid. Otsustasin viimaste kasuks. Raamid olid moodsad kandilised ja plastikust, natuke suuremad kui mu armsal õeraasul. kelle prille ma olin eelnevalt proovinud. Nägemisulatus oli avaram ja raam ei piiranud häirivalt. Maitse asi ja igaühele oma. Täna, esmaspäeval, käisin ka nägemiskontrollis ära, parem silm -3,5, vasak endiselt -2,5. Paremal ka 0,5 silinder, mida on natuke vähem kui varasemalt. Ei lasknud silindrit õhendada, kuna lihtsalt lisa- 70 euri oleks mu eelarvessee märkimisväärse augu löönud. Eks saab kunagi hiljem selle klaasi välja vahetada, kui tõesti häirib. Samas, me vaatasime optometristiga, et raam ise on tegelikult piisavalt lai ja paks, et kõrvaltvaatajale ei tohiks see millimeeter-poolteist laiemat klaasi silma hakata raamis. Nädala lõpuks siis on mul eeldatavasti uued prillid. :)
Aitäh, Papa Jannsen!
Natuke ilusat muusikat teie hinge paitama!
Armastusega,
Tinnu
No comments:
Post a Comment