Õõõõäääähh... Esimene tööpäev peale pikka pausi on alati väga väsitav. Esimesed pool päeva on tunne, justkui oleks Su käed tagurpidi otsas. Ja siis, kui tundub, et nüüd on vast pool päeva möödas, kiikad Sa juhuslikult kella ja jääd seda jõllitama: Pool kaksteist? Alles? Mida värki? Ja leiad, et parim viis sellest ehmatusest toibuda, on minna puhkeruumi ja teha endale üks mõnus tass kohvi.
Sa märkad, et tööisu on tagasi tulnud, käed käivad vilkalt, suu pursib vägevalt vene ja soome keelt, mõte jookseb nagu õlitatud välk... Sa pakid, kleebid, kirjutad, prindid, trükid, naeratad ja naeratad...
Ja siis ühtäkki on suur möll möödas. Ja mingil hetkel tõded, et üks semu on Sind oma LõustaRaamatust ära kustutanud... Päriselt?! Sest LõustaRaamat on elu!:D
Kui kell kukub, asud Sa päeva lõpetama, märkad, et väljas on päris pimedaks läinud, ja Sulle meenub, et helkur jäi koju kapi nurgale... Hüppad kähku vaese mehe lõunamaareisile ja toidupoodi ning siis jõuad oma koduseinte vahele, lükkad ukse kinni ja jätad kõik üleliigse sinna...
No comments:
Post a Comment